Viimane päev

Täna oli meie viimane päev Taiwanis.

Terve hommik oli meil vaba. Sai kauem magada, veel viimase šopingu teha ja ka päevitada. Kell 14.50 kogunesime rahvariided kaasas ja sõitsime veeparki. Kõigepealt toimus rahvatantsuga, millele järgnes kinkide jagamine ja Krissu pidas lõpetuseks ka kõne. Seejärel vahetasime kiiresti riided, et jõuda hiina tantsu lõputseremooniale. Lõpetuseks oli meil rongkäik tähistaeva all. Kõik rühmad kõndisid rivis tõrvikud käes, mõned said helendavad pulgakesed. Tee ääres seisid festivali korraldajad ja külastajad, kes meile lehvitasid ja loomulikult tehti palju pilte. Ei puudunud ka ilutulestik. 

Tulime tagasi oma ühikasse, käisime söömas ja hakkasime pakkima. Hetkel kaalume kohvreid ja jagame ülekilosi teiste pagasisse. Kell 2.20 hakkame sõitma lennujaama poole. 5.55 peaks plaani järgi lennuk minema ja loodetavasti jõuame ka esmaspäeval kell 17.30 tagasi Eestisse.

Karolin 

II Laupäev

Täna pidime tõusma eriti vara - nimelt pidime me kogunema kell 8.10, et minna Vaikse ookeani äärde. Bussisõit sinna kestus umbes 45 minutit ning kohale jõudes paistis päike ja sooja oli 30 kraadi ringis. Kohapeal anti meile 2 tundi vaba aega ning selle aja sees võisid soovijad käia ujumas või päevitada, enamik suundus siiski kohe vette ning jäi sinna peaaegu lahkumiseni, aga leidus ka neid, kes eelistasid pigem päevitada. Vesi tõmbas kõiki ligi seetõttu, et täna oli korralik lainetus, mis oli arvatavasti kohalike jaoks tavaline, aga meie jaoks oli see vaimustav, kuna sealset lainetust ei ole võimalik võrrelda sellega, mis on Läänemerel (kui siis ainult mõne tormi ajal). Ning kuigi paljud kasutasid päikesekreemi, said nad hiljem aru, et neil oli ikkagi korralik päikesepõletus.

Pärast ookeni külastamist suundusime tagasi ühikasse, kus sõime lõunat ja panime selga rahvarõivad, et minna esinema.Tänane esinemine oli selles mõttes eriline, et täna tutvustas Kristiina publikule põhjalikumalt rahvarõivaid, rääkis ka pisut Eesti kultuurist ja ajaloost. Esinemine kestis üle tunni ning pärast seda algas umbes kümneminutiline fotosessioon.

Esinemisele järgnes pidu! Meie saadikud kinkisid meile igasuguseid huvitavaid kingitusi nagu dekoratiivne peavõru ja mobiiliripats. Lisaks sellele olid nad meile valmistanud koogi, mille peale oli kirjutatud "Eesti Vabariik Palju õnne". Mõnele kirjaveale vaatamata oli see meile siiski väga meeldiv üllatus. Ka meie andsime neile kingitusi - nimelt sai iga saadik meilt käsitööna valminud võtmehoidja.

Siis oli aeg proovi suunduda - nimelt algas meil nüüd hiina tantsude proov. Kõik osalejariigid esitasid oma tantsud järjest (meie olime eelviimased) ning pärast hiina tantse oli järjekord ooperi käes. Esimene proov kulges konarlikult, aga "õnneks" tuli kümnekonna minuti pärast uus proov, mis tuli aga palju paremini välja. Pärast proovi suundusime asju pakkima ning siis bussi peale. Jõudsime bussi peale 4. rühmana ning kuna kohal oli 4 bussi, siis saime endi kasutada ka viimase bussi, mis seisis veepargi ees. Veepargist minema sõites peatati buss ning märkasime, et Maroko poisid liikusid meie bussi poole. Hetk hiljem oli buss täitunud marokolastega ning sõitsime edasi. Bussisõit koju osutus veelgi huvitavamaks kuna rühmad sõbrunesid ning algas võidulaulmine, rühmad laulsid kordamööda oma rahvuslaule ja elasid teisele rühmale kaasa. Koju jõudsime lõpuks kell 22.08 ning siis algas alles õhtusöök... :)

Tauri ja Karl

Tihe graafik

Täna saime esimest korda esineda oma hiina tantsu kavaga. Hommikune kogunemine oli kell 9.20, läksime kohe hommikul veeparki proovi tegema. Peale paari päeva toas olemist olime kõik varase tõusmise tõttu väga unised ja esimest korda oma tantsu tantsides ei olnud meil mingeid emotsioone. Siiski veel veidi unine naeratus jõudis alles peale proovi kohale ning esinemine läks üsna hästi. Pärast esinemist tehti meist hiiglaslikus koguses pilte ja seejärel läksime me ühikasse lõunat sööma.

Pärast lõunat oli meil veidi vaba aega. Päevitati, ajati juttu ja triigiti rahvariideid. Siis läksime küpsisevabrikusse küpsiseid tegema. Pesime käed ja istusime laua taha, millele olid töövahendid valmis pandud. Juhendaja oli väga lõbus ning õpetas meid beat box'i saatel tainast rullima. Kuni küpsised küpsesid, oli meil võimalus tehast inspekteerida ja esimesel korrusel asuvas küpsisepoes ostelda. Enamus meist tuli poest välja, käes mitu küpsisekotti.

Omatehtud küpsised kätte saanud, suundusime taaskord veeparki esinema, kuid seekord eesti tantsudega. Sel korral mängisime esinemisel mänge, mida me siiani veepargis veel mänginud ei olnud. Kui esinemine lõppes, jõudsime vaevalt riided ära vahetada, kui pidime juba järgmisesse hiina tantsu proovi minema. Seeoli kõigi rühmade esimene ühisproov esimest korda suurel laval, mis oli omakorda veidi segadusttekitav.

Siis oli enamusel vaba aeg, sest lõputseremoonias osalejatel (meie rühmast Hedvig, Ann-Sophie, Kristina, Martin, Kaarel P ja Karl) oli ooperiproov :). Täna õppisime proovis laulu juurde ka tantsu. See oli päris kiire, aga samas sai palju nalja. Ooperiproovi tõttu lükkus õhtusöök päris hiliseks. Ühikasse jõudsime me sööma alles pool kümme. Üleüldiselt oli meie graafik küll päris tihe, aga siiski oli see väga tore ja lõbus.

Kristina Sorgus ja Kristel Küünarpuu

Kultuurilistest erinevustest

Avastasin, et tegelikult ei ole ju üldse eriti põhjalikult kirjeldatud meie rutiinset elukorraldust ega kogetud kultuurierinevusi. Püüan seda lünka väheke täita. Esimesed 2-3 lõiku on sissejuhatava iseloomuga ja igavapoolsed.

Elame Yilani Ülikooli ühiselamus. Toad on neljased: kaks nari, neli lauda, neli riiulit, neli tooli, kaks riidekappi. Korraldajate saadetud 15leheküljelises festivalikasutusjuhendis, millele eelnevaltki oleme viidanud, seisis soovitus, et kes ei ole harjunud kõva madratsiga, peaks lisamadratsi kodust kaasa võtma. Meie seda muidugi ei teinud. Ja kuigi minul isiklikult on siin olnud ainult hea ja väga hea uni, oleks mõni lisamadrats kamba peale ära kulunud küll. Voodiks on puust lavats ja sellel paksemat sorti vatiteki paksune "madrats". Kogu lugu. Põrandad on kiviplaatidest, igas toas on üks päevi näinud konditsioneerisüsteem. Tube anti meile kamba peale paar tükki rohkem, nii et üks tuba on garderoob-ladu-triikimistuba-laatsaret.

Süüa saame kolm korda päevas + "after noon tea". Sööklas on iga päev ca 10 pearooga (neist 2-4 mereannid ja kuni pooled taimetoidud), lisaks riis ja nuudlid ja kaks suppi. Eraldi laud on makaronidele, friikartulitele, kananuggets´itele ja bolognese kastmele. Kui Janek kirjutas reisi alguses, et esialgu nimetatud lauast palju kaugemale ei jõudnud, siis pean lapsevanemate kurvastuseks ütlema, et suure osa tantsijate jaoks ei ole olukord muutunud. NB! Mina isiklikult püüan küll näidata eeskuju ja olen söönud mitut sorti kaheksajalgu, väga teravaid liharoogasid ja absoluutselt tundmatuid mereelukaid/pekikuhilaid/tofutooteid(?). Enamasti on väga hea, tõsiküll on olnud ka ikalduse päevi, kus pean lõpuks piirduma sojakastmesse uputatud riisikuhilaga. 

Ma ei tea, kuidas on juhtunud, et siiani on Pattyt ja Teresat mainitud vaid paaril korral. Nemad on tegelikult võtmeisikud! Ehk: nagu ikka on igal festivali külastaval rühma oma bonned, kes neid hommikust õhtuni saadavad, kellelt saab nii asjalikku infot järgmise päeva graafiku kohta, kui selgitusi misiganes kohalike tavade kohta. Teresa on 21aastane ja Patty vist paar aastat vanem. Inglise keelt räägivad mõlemad väga hästi, mis oli festivalile töölepääsemise üheks tingimuseks. Loomulikult ei ole nende nimed passis Teresa ja Patty, kuid siin on täiesti tavaline, et igaüks, kes millalgi hakkab kokkupuutuma välismaalastega, võtab endale mingi englishname´i. Minu oma küsiti ka ükspäev. Õnneks mõjus Kristiina piisavalt veenvalt. Siinsele kandile omaselt (no ma olen küll esimest korda, aga targemad teavad rääkida, et see on tavapärane) on Patty ja Teresa väga abivalmid ja täpsed, seda muidugi oma ülesannete piirides. Kõik ettenähtust veidigi kõrvalekalduv viib värvi nende näost ja asendab selle hirmu ning ärevusega. Samuti on nad kohalikele omaselt ülirõõmsameelsed ja meie mõistes veidi lapsemeelsed. See-eest on neil ülihea klapp meie trupi nooremate liikmetega :)

Minu jaoks raudselt kõige harjumatum ja ärritavam iseärasus on komme kommenteerida ja anda kunstilist nõu esinemiste osas. Eestis (ja ma julgen väita, et Euroopas üldiselt) on üsna ennekuulmatu, et kutsutakse külla grupp välismaalt ja siis hakatakse jagama näpunäiteid, kuidas nad oma esinemist võiksid lavastada. Ma ei tea, kas siin on põhjuseks soov olla meelejärgi publikule või midagi muud, aga pärast iga esinemist saadetakse meile sõna kelleltki müstiliselt stagemanagerilt, et üht-teist võiks kohendada. Näiteks et äkki me leiaksime mingi muu lõpetuse oma esinemisele kui meie jaoks täiesti ainuvõimalik lõpetus - lehvitamine. Samuti on ettepanekuid selles osas, kuidas panna lauljad mikrofonide taha seisma ning kuhu asetada pulgatantsu pulgad. Sealjuures on väga selgesti näha kui ebamugavalt Patty ja Teresa ennast tunnevad neid märkusi mulle edasi andes, aga ütlemata ka ei jäta. Sest käsk on antud minuga rääkida (kuigi ma ilmselgelt ei muuda) ja käsust üle ei astuta! Seega kui on ülesandeks midagi grupijuhi käest teada saada, on täiesti okei tulla seda tegema kell 01.20. Või paluda tal pärast kella 22 käia läbi kõik toad ja küsida kõigilt tantsijatelt (ka neilt, kes juba magavad), mida nad järgmisel päeval macis süüa tahavad. Ma isegi ei tea, millist osa viimasest lausest rõhutada. 

Üldiselt on Patty ja Teresa volitused siiski väikesed. Ka kõige pisema muudatuseettepaneku peale (nt, kas me tohime Eesti toidu õhtul kasutada pealauast mõned sammud eemal asuvat lauda jms) peavad helistama bossile ja küsima. Muuseas, publiku ootustele vastamise alla käib ka erakordselt täpne esinemisepikkus. Kui meie jaoks on normaalne, et 45minutise esinemise korral ei sobi ettenähtud ajast üle minna, aga nt 42 minutit võiks justkui olla piisav aeg, siis siin niimoodi ei ole. Sest publik on pileti eest maksnud. Seega peavad kavad olema minutitäpsusega paigas. Siinkohal tuleb selgelt välja, et kuigi festivali kirjelduses on märgitud, et oodatud on nii "authentic", "elaborated" kui "stylized" kavad, ei ole siin väga harjutud elava muusika ja kohapeal sündiva etendusega, mida teadupärast on raske täpsete minutite sisse mahutada.

Kord on igatpidi majas. Lavale ja lava taha ei või vett kaasa võtta. See tähendab, et lähim vesi asub ca 150 meetri kaugusel mäe otsas. Seda 30kraadise kuumusega 40minutise kontserdi ajal, seljas eesti rahvarõivad. Pärast esimest ärakukkumist (ühel meie tütarlapsel hakkas pilt taskusse minema) lubati vesi lava taha kaasa võtta, aga kohe-kohe minestav esineja peab kindlasti vudima lavalt lava taha garderoobi seda vett jooma, vahepeal seina äärde mahaistumine ei ole lubatud! 

Muidugi ollakse ka abivalmid. Kohati on see hirmus naljakas, näiteks oli stagemanageri üheks mureks meie Pulgatants. Tantsu mänguliseks osaks on see, et poisid löövad kõndimise ajal üksteiselt pulki käest ära. Kui mõni tüdruk löödud pulga enne poissi kinni püüab, peab poiss tüdrukult pulga välja lunastama (enamasti embuse või musiga). Stagemanager ei olnud mängust päris täpselt aru saanud ja pakkus välja, et ta saadab oma meeskonna äkki lava äärde, et kui pulk ringist välja lendab, püüavad T-särkides ja raadiosaatjatega meeskonnaliikmed selle kiiresti kinni ja tagastavad tantsijatele, et programm segamatult jätkuda saaks.

Veel mõjub veidi veidralt plaanitav festivali lõputseremoonia. Senistel festivalidel, kus mina olen osalenud, toimub festivali lõpetamisel mingi lippudega lehvitamine, igalt maalt on üks tantsupaar oma rahvarõivis laval jms. Tüütumatel juhtudel (Saksamaal, Hollandis) võib toimuda ka erinevates keeltes rahu deklareerimine ja muud "maailma rahvaid ühendavad" ülesastumised. Siin on rahvaste sõprusele leitud aga oluliselt lihtsam ja ratsionaalsem lahendus: kõik tantsivad hiina tantsu hiina kostüümides ja siis saab festival läbi. Keda see erinevus ikka rikastab? Hetkel toimub keldrikorrusel hiinakeelse ooperi (!) proov. Meie rühmast osalevad Ann-Sophie, Hetu, Kristina, Martin, Karl ja Pogga. Tuuli, kes andis minule vaba aja blogi kirjutamiseks ja läks ise lastega alla, käis just raporteerimas, et kogu juhendamine käib hiina keeles. Sõnad anti ette küll, aga hieroglüüfides. NB! Tegemist on väliskülaliste etteastega (mitte taiwanlaste endi omaga).

Jättes nüüd rahule pinnu teiste silmas ja pöördudes oma palgi poole, pean tunnistama, et ka selles osas olen suure kogemuse võrra rikkam. Ma ei oleks veel mõni aasta tagasi arvanud, et ma muutun "üheks nendest", aga nüüd on see juhtunud ja siit see moraalilugemine tuleb: praeguse noorte põlvkonna vaim ja keha on täiesti tasakaalust väljas ja seda ilmeksimatult kehalise poole kahjuks! Meie 18 esinejast kaheksal EI OLE reisi jooksul veel ühtegi vigastust/haigust olnud. Ülejäänud nihestavad/väänavad igal sammul oma jalgu, selgasid, käsi ja muid liikmeid-liigeseid. Nohu-köha ja peavalu on igapäevased kaaslased, sekka veidi nõrkustunnet ja peapööritust. Abi leiab vanemate kaasa pandud ibukatest ja paratsetamolist, aga toidutaldrikul lebavad juba teist nädalat järjest friikartulid kananuggets´itega (sest need kümmekond liha-, kala-, puu- ja juurviljarooga, mida meile iga päev pakutakse, näevad välja liiga võõrad, et neid üldse proovima hakata), mis loputatakse alla coca, fanta või sprite´iga. Esinemiskavasid teen iga päev ümber, sest alati on keegi, kes on parasjagu haige, mis tähendab, et tantsude koosseise tuleb vahetada. 

Teisel kohtumisel hiina tantsu õpetajaga tegi õpetaja tunni alguseks mõned soojendusharjutused. Selle kivi võib nüüd julgelt minu kapsaaeda visata, aga meie trupist said ainult kaks tüdrukut sirgetel jalgadel seistes käed maha. Taiwanlannast õpetaja ilmselt ei olnud oma praktikas kokku puutunud inimestega, kelle kehad on nii kinni, et nad lihtsalt ei saa käsi maha, ja korrutas "käed maha, käed maha" mitu korda, sest ta arvas, et trupp ei saa lihtsalt ülesandest aru. Loomulikult püüan algaval hooajal asja käsile võtta, kuid arvan, et eelnevas kahes lõigus kirjeldatu tagamaad ulatuvad palju kaugemale hõlmates teiste seas selliseid tegureid nagu ühiskonna arusaamad kehast ja selle eest hoolitsemisest, kodused väärtushinnangud, koolisüsteem ja kehalise kasvatuse väikene ja/või ebaselge roll selles (ma ei räägi ainult lütseumist).

Ja lõpetuseks jälle rõõmsam noot: taifuun ja sellega kaasnevad ohud on möödas. Täna viidi meid juba Yilani nightmarketile ostlema ning homsest jätkub festivaliprogramm topeltkoormusega!

Krissu

Taifuuniaegsest meelelahutusest...

... ega meil palju tegevust ei ole. Lõbustasime ennast sellega, et Patty kirjutas meie nimed hiina keeles :)

1.Kristiina 克莉絲汀娜

2.Tuuli 圖莉

3.Kirsti 克爾絲媞

4.Kaarel 卡洛

5.Martin 馬丁

6.Kaarel 卡洛

7.Hedvig 海德薇格

8.Karolin 卡洛琳

9.Johanna 約漢娜

10.Anna 安娜 Ursula 烏爾蘇拉

11.Ann-Sophie 安蘇菲

12.Jürgen 約爾根

13.Karl 卡爾

14.Erik 艾瑞克

15.Renee 瑞內

16.Kristina 克莉絲媞娜

17.Janek 雅內克

18.Robin 羅賓

19.Tauri 陶立

20.Pärtel 帕爾特爾

21.Kristel 克莉絲特爾

22.Iris 伊莉絲

Tegelikult paistab täna juba päike ja kui ilm nüüd ei pööra, saame pärastlõunal õue :)

Uudiste lingid :)

Delfi uudis:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-eesti-koolilapsed-on-taiwanil-taifuunivangis.d?id=66619855

AK:
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=58036

Kiri koju — rahulik kolmapäev

Tere, tere!

Tänane päev on möödunud üpriski rahulikult — esinemisi ei ole olnud ja ainukesteks atraktsioonideks on olnud hommikune voolimistund, kus valmistati värvilisi linnukesi ja sõbrunemisõhtu Tailastega. Tailased nautisid meie esinemist väga ja nii mõnigi meist, võib-olla isegi kõik, said kingituseks väikese nukukese. Kahjuks ei läinud aga meie sõbrunemisõhtu nii hästi kui oleks võinud loota. Nimelt kukkus Kristina ühe Tai mängu ajal, sest söökla libe põrand ja peaaegu ilma tallata ketsid ei sobinud kiireks jooksmiseks. Peale Kristina kukkumist tegid Tailased aga targa otsuse — edasi jätkasime veidike rahulikuma tantsuga. See tants pani iga Leesika imestama, kuidas on võimalik, et inimeste sõrmed niivõrd palju painduvad.

Söömas oleme käinud läbi eraldi käigu ja kõik ülejäänud väljapääsud (et näiteks külastada kohalikku kaubandust või kasvõi niisama ringi jalutada) on lukustatud.

Aga ega siis midagi. Loodus tühja kohta ei salli ja nii ka Leesikas. Kui esinemisi ei ole tuleb ise mingi tants ja trall korraldada. Niisiis võtsid meie usinad ja toredad pillimehed oma lõõtsad ja viiuli välja ning tants ja laul võis alata. Olles tantsinud ja laulnud juba nii tunnikese ilmutasid meile end kaks kanadalast, kellest üks —

Arthur, oli kaasa võtnud viiuli ja sulandus meie muusikute sekka ja teine soovis õppida igat tantsu mida me parasjagu tantsinud olime, nii me tantsisme polkat ja Kadrelit, Kirpu ja Subbotat, Krakovjakki ja Aleksandra valssi ning teisi.

Meie tantsimise lõpetas aga "kodune SPA" , ehk siis meie kallid Tuuli ja Kristiina, ravitsesid meid, pannes vietnami salvi varvaste vahele (tehes sellega meeletut kõdi) ja mingit salvi veel lihaste ja liigeste vastu (nagu Tuuli seda ütles). Seega jätsime kanadalastega hüvasti ja eks nüüd näis mis see õhtu veel meile toob!

Järgmiste blogimisteni,
A.H.Ursula Allvee

PS! Pealkiri tuleneb sellest, et Hetu lugedes seda postitust, veel enne avaldamist, ütles välja oma arvamuse, et ma ei oska just liiga hästi blogida ja antud postitus kõlab nagu kiri. ;)

Vahepala: taifuuni oodates

Täna ootame taifuuni. Tegelikult ootame seda juba eilsest saati. Meile tundub põnev, pole ju enne sellist asja oma silmaga näinud. Kohalikele ei tundu, nemad teevad rahulikult ettevalmistusi.

Festival on tänaseks päevaks katkestatud, ühtegi esinemist ei toimu. Enamgi veel. Kõik festivalil osalevad rühmad on vangistatud siia ühiselamusse. Õhtusöögi kellaaeg tõsteti varasemaks. Välja minna ei ole lubatud. Korraldajatel on päeva jooksul mitmeid koosolekuid, kus vastavalt saadud ilmainfole tehakse pidevalt muudatusi festivali kavas. Vihma kallab nagu oavarrest, vahepeal on kuulda äikesekärgatusi. Kuna aknad on sellisest paksust lainelisest klaasist, siis välja ka ei näe. Tõeline vangla. Sööklasse, kuhu muidu läheme ümber maja nurga ja üle õue, pääseb täna mingit lühemat salarada pidi. Siiski tuleb sealtkaudugi  liikuda lausa kaheksa sammu lageda taeva all (Krissu mõõtis ära). Selle tohutu vahemaa ületamist turvab kummastki otsast üks kohalik tegelane, kes vaatab, et sa õigelt teel ei eksiks ja annab sulle ka vihmavarju, et sa märjaks ei saaks. Meie heaolu pärast muretsetakse ikka tõsiselt. Meile teeb see küll veidi nalja, kuid ilmselgelt ei taju me tegelikult adekvaatselt, mis meid ees ootamas on. Küsisime oma bonnedelt Teresalt ja Pattylt, et mismoodi see siis välja näeb, kui taifuun kohal on. No lendavaid autosid just ei pidanud nägema, kuid näiteks lendavaid plasttoole või muid kergemaid ja kinnitamata esemeid ning kukkuvaid puid tulevat küllaga.

Tegelikult on olukord ikka tõsine. Kummaline on teada, et kaldapealne Taipeis, kus me alles üleeile jalutasime ja kust paadiretkele läksime on täna vee all. Telekast näidatakse kuidas sõdureid (st mingite laiguliste vormidega üksused) täidavad liivakotte ja tassivad neid tammideks kokku, samuti piirkondi, mis on juba räsida saanud: jõgedeks muutunud tänavad, murdunud puud ja elektripostid etc. Soovitatakse siseruumides püsida, tuletatakse meelde telefoninumbreid, kuhu vajadusel helistada. Tuule jääb siiski alla  200 meetri sekundis. On selgesti aru saada, et meie jaoks nii ebatavaline olukord on nende jaoks küll tõsine, kuid mitte tavatu. Kohalikud on rahulikud ja organiseeritud. Nii oleme meiegi -- käitume ja tegutseme nagu ette nähtud ja ei muretse üleliia.

Kes nüüd lugemisega siiamaale jõudis -- olge teiegi rahulikud, meil on kõik hästi. Oodatav möll algab siin praeguste prognooside kohaselt kell kaheksa õhtul. Meie alustame siis just oma sõpruskohtumist Tai rühmaga.

Tuuli

Teine esmaspäev

Uus nädal algas tripiga Taipeisse.
Kogunemine oli kell 9.20.
Kaarel Kõivupuu jaoks hakkas päev rattamaratoniga. Nimelt me kasutasime korraldajate varem välja pakutud tehnikat raha vahetamise jaoks. Eile õhtul andsid kõik, kes selle reisi jooksul soovisid veel raha vahetada, alles jäänud kopikad Kaarlile ning tema vudas täna jalgrattaga panka, mis tehakse lahti kell 9.00, ning siis kiiruga tagasi. Ta ei hilinenud!
Bussi minnes tutvustati meile 7 saadikut, kes ei räägi pea sõnagi inglise keelt, kuid kes olid määratud meid saatma tervel reisil. Nad siis tulid kaasa ja tegid väga palju pilte. Ülla-ülla!
Bussisõit  ei olnud väga sündmusterohke. Enamik magasid. Ka mina. Õieti ma ärkasingi vahetult enne seda, kui me kõrguselt maailma kolmanda pilvelõhkuja, Taipei 101, juurde olime jõudnud. 501-meetrine torn ehitati aastal 2004 ning see püsis 6 aastat maailma kõrgeimana.
Torni pääses sisse suure luksuskaubamaja kaudu, mis asus hoone alumistel korrustel. CHANELi ja Diori kõrval asus seal ka Zara, mille hinnad  olid ehk mõne eurokese võrra odavamadki kui kodumaal. Huvitav on aga see, et sisenemisel pidime me kõik desinfitseerima ära oma käed ning jalas võisid olla vaid kinnised jalanõud (giidid olid meid varem hoiatanud).
Pilet maksis 450 dollarit (u 11.5 eurot) nägu, ent meie saadikud otsustasid heast südamest maksta 100 dollarit meie eest.
Meid lasti 91. korrusele ehk 390 meetri kõrgusele . Pähe määriti pildistamine ning audiogiidid. Viimased osutusid kasulikuks, kui sa soovisid teada, kui maailma kõige ilusam ja suurem ja toredam Taipei/Taiwan on (Vilu+Pogga). Minu meelest oli seda tore kuulata, kuid aega oli üsnagi limiteeritult.
Sellele järgnes luksuslik burxisöömine, s.t, et me sõime eelmisel õhtul vabal valikul ette tellitud mäkieineid Louis Vuittoni ja Burberry butiikide vahel maas istudes. Hiljem tulid uudistama ka turva ja koristaja!!!:D
Mõistagi järgnes sellele ka luksuslik WC-s käik.

Seejärel liikusime Chiang Kai-sheki memoriaali (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Chiang_Kai-shek_Memorial_Hall) juurde, kus bussist väljudes anti igale ühele üks 600-milliliitrine soe Coca-Cola. (Saadikute kätetöö jälle!) Paljud meist muuseumisse küll ei jõudnud, aga see-eest nägime vahtkonna vahetust. See oli palju lõbusam kui mõnes vanas kuningriigis. Kõige olulisem oli ilmselt see, et toimus massihilinemine (kaasa arvatud K****u).

Piinlikult puhta metrooga rändasime kuskile mingi jõe deltani, kus 50 dollari eest saime sõita paadiga. See paadisõit polnud just liiga intrigeeriv ning palju aega läks ka kaotsi, kuna Taipei on tõesti väga suur linn ning punktist A punkti B jõudmiseks kulub tõesti meeletult palju aega, isegi MRT-ga. Ühe valgusfoori taga ootab tänaval nt 96 sekundit.
Metroost nii palju, et igasugune söömine-joomine ja suitsetamine, tegelikult isegi nätsu närimine on täiesti keelatud, maksimaalne trahv on umbes 200€ ringis. Tõsiselt jõudis see kohale metroost väljudes, kus oli maas kollane riba, mille peale oli kirjutatud, et sellest joonest üle astudes võib taas süüa-juua!!! Nii jaamad kui rongid on puhtad, ilusad, valged, avarad, hapnikurikkad, jahedad ning inimesed väga abivalmid invaliidide, vanurite, laste jne suhtes. Maksab 1€.
Pärast paati väisasime kurikuulsat Night Market'it, kus meile anti MASENDAVALT VÄHE AEGA (räägin kõikide eest). Lisaks jagati meid ca 5-liikmelisteks gruppideks ning igale grupile anti sappa üks umbkeelne saadik. Turul, mille mõõtmeid ma kahjuks tunda ei saanudki, müüdi kõike alates toidust lõpetades kinnisvaraga. Hinnad olid mõistagi rõõmsad!:)

Lõppude lõpuks leidsin ma ka Taiwani magneteid!!! Kogunemiskohta jäid hiljaks ainult 3 inimest.
Algas sõit koju. Kõikidele jagati 2 soolast ja 2 magusat küpsist(?!) ning mis muud kui klapid kõrva ja tuttu!:)
Kodus ootas meid hiline õhtusöök. Siin oli toimunud Kanada õhtu. Meile olid jäänud veel külmad pannkoogid tuhksuhkruga, aga me ei kurda:)
Taipeist kokkuvõtvalt võin öelda, et ilusad ja kõrged hooned vaheldusid üpriski masendavate elamutega. McDonaldsi hooned olid aga üpriski uhked, samas kui Triumphi pood sarnanes mõne nurgapealse putkaga.
Nii palju kui me nägime, oli igal kohalikul käes nutitelefon. Tänavapildis oli kõige rohkem muidugi Toyotasid ja  Nissaneid, kuid ka BMW-d, Mitsubishit, Mazdat, Fordi, ja Lexust. Mind hämmastas erinevate Toyota mudelite hulk!!!:D Teed on seal head ja liiklus loogiline.

Igatahes oli tore päev. Homme ootab aga Eesti taasiseseuisvumise tähistamine ning Eesti õhtu korraldamine. Dekoreerime söögisaali ning teeme kama. Loodetavasti jääb mahti ka teile piltide klõpsimiseks.

Johanna

Pühapäev

Meie laupäev algas sellega, et hommikusele kogunemisele ilmus Kristiina püksipaar kaenlas ning küsis, et kes oli kaotanud oma rahvarõiva püksid. Kuna vastust ta ei saanud, saatis ta kõik poisid oma tubadesse pükste järele. Tagasi jõudsid kõik pükstega peale Karli, kes pidi kaotatud kraami lunastamiseks tegema kohapeal viis korralikku kätekõverdust. Kätekõverdused sooritas ta hindele 5, oleme kõik uhked.

Kes kaotas püksid?

Lunastamise käigus

Päev jätkus kohaliku rahvakunstikeskuse külastusega. Muuseum oli nagu Vabaõhumuuseum, kuid linna kujul ning meile oli antud seal aega kaks tundi. Grupp hargnes, et võtta muuseumist viimast. Mina, Jürgen, Karl ja Tauri läksime kunstimuuseumisse, kus oli parasjagu käsitöö ja keraamika näitus. Näha sai kohalike meistrite töid ja tööriistu. Kuna me polnud keegi nii peent keraamikat oma silmaga näinud, siis väljusime näituselt sõnatutena. Kirsiks tordil osutus kullaskulptor Ching Wu meistriteos "Reminiscences of Rustic Pleasures". Skulptoril kulus sipelgate, konnade, kiilide, liblikate ja seitsme teise loomaliigi esindajate viimistlemiseks poolteist aastat, kasutades selleks 15 kilo kulda, 6 kilo hõbedat ja 8 kilo pronksi.

 Tänavale astudes nägime tänavaetendust, mis algas keskplatsilt ning liikus vaikselt edasi templiesisele lavale. Olles veendunud, et me mitte midagi aru ei saa (kõik oli ju kohalikus keeles), läksime jalutama. Mõne aja pärast tuli juba koguneda ning tagasi festivalikoju sõita, kus ootas meid lõunasöök ning hiina tantsu proov.

Peatänav muuseumis

Söömast tulles siirdusime rühmaga keldrikorrusele ning alustasime prooviga, kus me vaidlesime segase hiinlanna õpetused eestikeelseks ning seejärel hakkasime neid muusikasse mõistatama, sest hiinlanna proovis viibides ei suutnud ükski rühmaliige muusikast aru saada. Aeg kulus imekiiresti ning tantsu lõpuni me ei jõudnudki ning seetõttu on meil kavas veel proove järgnevatel päevadel. Pärast proovi oli meil umbes pool tundi, et end esinemiseks ära kasida. Pakkisime asjad kokku ning sõitsime veepargi poole.

Veeparki saabusime poolteist tundi enne esinemist, kuna enne igat esinemist seal tuleb tund aega müüa oma kodumaa kraami. Täna ostis üks inimene meil neli asja: kaks võtmehoidjat, Kõivupuu CD ja pannilabida ning seega on meie enim müüdud kaup Kaarel Kõivupuu plaat. 15 minutit enne kogunemist avastasin ühe pisiasja. Nimelt olin ma koju unustanud pilli. See oli halb. See oli väga halb. Ja kuri. Ühesõnaga ootasin suuremat kadalippu rühma poolt, kuid see jäi saamata. Selle asemel laulsin ma esinemisel ning tantsisin kaasa ühes tantsus, mängisin Nõelamängu ning tantsisin publikunumbrites. Blogi kirjutamine määrati ka mulle. Aga muidu oli esinemine tore. Täna telliti meile buss varemaks, et ei korduks eilne ootamine ning kui me väravatesse jõudsime, siis ootaski meid seal juba meie punane buss.

Täna oli Maroko õhtu, ehk nad tutvustasid oma kultuuri. Õhtusöögile sisenedes seisid maroko poisid kahes viirus ning tervitasid õhtustajaid valju rahvusliku muusikaga, mis koosnes peamiselt trummimürast ning pasunahüüetest. Terve õhtusöögi nad seal kolistasid ning see muutus üpris kiiresti ebameeldivaks. Kui nad olid ühe oma rahvusliku tantsu esitanud, muusika vaikis ning saabus vaikus. See oli õnnistus, mida ei jätkunud kauaks, sest mõne minuti möödudes hakkas kõlaritest valjult marokolaste endi lemmikmuusikat - klubitümmi tulema. Sundisin end kiiremini sööma, et pääseda kõrvapuudest, mis oli kiire tulema sellise volüümiga. Kuid seegi muusika vaikis mõne aja pärast ning kõlarid hakkasid mängima ilusat klaverimuusikat. Kõrvad puhkasid, vaim puhkas. Aeglustasin taas söögitempot. Lõpetasin eine ning lobisesin kaasõhtustajatega lõbusalt... KUNI maroko poisid taas trummid ja pasunad ja muud kolisevad instrumendid kätte võtsid ja täiel jõul neid mängima hakkasid. Hüppasin püsti ning tormasin uksest välja ning jooksin oma tuppa. Siiamaani kõrvad kumisevad ja pea valutab, aga ootamas on kosutav uni.
Head ööd!

Kaarel, Pogga Kaarel.

Laupäev (Meie arvates)

17. august

Meie päev algas silmade lahtitegemisega (Ursula sõnul). Pärast hommikusööki läksime bussi peale, et ujuma minna. Seekordne hommikune ujumiskäik toimus korralikus 50x25 basseinis ja ujumismütsides.
Peale ujumist sõitsime tagasi oma ühikasse lõunatama ning rahvariideid kokku pakkima. Siis läksime toredale bussile, millega sõitsime veeparki proovi tegema.
   Pärast proovi oli 2 tundi vaba aega, nii et enamus läks ujuma. Pärast ujumist tegelesid kõik enese kuivatamisega (NB! Enamusel meil ei olnud ei rätikut ega kuiva pesu, rääkimata ujumisriietest - see ei osutunud aga probleemiks, sest veepargis oli lubatud ujuda riietes) ja sõid oodet.  Pärast söömist tuli hakkata riietuma v.a Kõivupuu ja Pärtel, kes olid hakkanud kella nelja paiku suveniire müüma. Suveniire müüdi 4 tükki, neist 1 Robinile. Etendus oli tore ja vahva.
   Bussi tuli oodata kaua koos Maroko truppiga. Tagasi jõudes läksime õhtust sööma. Tuuli ja Krissu  kogusid valge pesu kokku ja viisid pessu. Noh, enam meil väga midagi ei juhtunud.

Tänaseks kõik!  ( NB! Selle loo kirjutasid 9- ja 11-aastased lapsed. Olge nende suhtes leebed.)

Tõsielusari jätkub

Trupi liikmed on veetnud koos ca 119 tundi. Valuvaigistid on otsas, esmakordselt kerkis üles Validoli hankimise küsimus. Olgu siin toodud väike valik esinevaid vigastusi ja haigusi: väljaväänatud ja/või hõõrutud ja/või kriimustatud jalad, kõhu-, südame- ja peapööritused, kuumusest tingitud nõrkus ja närvilisus. Homset päeva alustame veeteraapiaga: väljasõit 25x50m basseini juurde kell 09.00, kogunemine kell 08.50.

Taastamaks lapsevanemate südamerütmi ütlen kohe ära, et kõik eelnev kõlab hullemini kui tegelikult on. Tänane esinemine läks väga hästi. Sellele eelnes ka ligi kahetunnine soundcheck (kasutasime kuut Beyerdynamicsi dünaamilist mikrofoni ja nelja minimikrit!) ja tantsuproov, kus panime muu hulgas paika kindlad kohad nt räditantsu teises ja kolmandas tuuris (selle ettevõtmise ebatavalisust mõistavad ilmselt ainult leesikad ja leigarid). Põhjuseks asjaolu, et kunstilise juhina olin päris hästi ära hirmutatud korraldajate kirjalikest juhistest, mis sisaldasid fraase "the most professional theatre", "try your best", "prepare something different from your regular performance" jms. 

Esinemisele ja proovile eelnes täna jälle hiina tantsu tund, samast tantsust oli juttu juba eilses sissekandes. Seekord anti kostüümid ka - jäägem ootama videot! 

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et teisel päeval sisse seatud hilinemistrahv 1 eur 1 minuti eest ühe inimese kohta, on kandnud vilja! Teisipäeval saime suure saagi: kaubanduskeskusest ei leidnud õigeaegselt väljapääsu suisa kuus inimest, kes hilinesid igaüks kokku kuus minutit (36 euri puhast tulu!), kolmapäeval oli hilinejaid ainult kaks ja need hilinesid ka kumbki ühe minuti. Rohkem pole hilinemisi olnud. Ja arvestage, et kogunemisi, kuhu on potentsiaalselt võimalik hilineda, tuleb päeva jooksul keskmiselt ette kolm. Kuhu, me trahviraha investeerime, otsustame hiljem.

Krissu

Neljapäev

Eelmises postituses mainitud päevaplaan täna paika ei pidanud korraldajate vea tõttu. Nimelt jäi meie tänane esinemine ära, kuid sellest pikemalt räägin hiljem.

Hommik algas juba sisseharjunud rutiiniga: äratus, pesu, söök. Kuid täna hommikul sõitsime külla ühte kooli, kus ootas meid ees soe vastuvõtt. Nimelt juba bussiga parklasse keerates seisid lapsed rivis ning bussist välja astudes aplodeerisid nad meile lustakalt. Meid juhatati edasi saali, kus laval oli orkester, kes meid juba ootas. Orkester koosnes peamiselt traditsioonilistest pillidest. Näha oli mitmeid erinevaid flööte ja vilesid, kitarre meenutavaid neljakeelelisi pille ning kandleid meenutavaid keelpille. Orkestrit toetasid veel kontrabass, tšello ja trummid. Meile esitati kaks kohaliku traditsioonilise muusika pala ning seejärel tuli ettekandele soolo, mida mängis üks tütarlaps.Ta esitas loo guzhengi nimelisel pillil. Seejärel oli esinemise kord meil ning me kandsime ette "Ingliska" ning "Kadreli". Siis hakkasime mängima. Alguses olid kohalikud väga arad ning ei tahtnud üldse kaasa lüüa, kuid juba järgmise ringmängu ajal oli tantsuplatsil nii palju inimesi, et ei mahtunud väga äragi. Pärast esinemist viidi meid klassi istuma, kus pakuti meile juua ning näksi ja anti meile kaks mõistatust lahendada. Esimeseks tuli saada väike kett metallrõnga ümber rõngast kukutades (seda on raske seletada, küll koju jõudes demonstreeritakse. Fotode kaustas on ka sellest pilte) ning teiseks tuli üks puust lelu lahti saada ning siis ka kokku panna. Viimane ülesanne osutus nii raskeks, et veel hilistel õhtutundidelgi üritas mõni lelu saladusi murda, kuid tulutult. Edasi istusime bussi ning sõitsime hiina tantsu tundi. 

                                                                 Lõik orkestri esinemisest

Tund toimus kohaliku lasteaia saalis. Esimese asjana bussist välja astudes nägime paabulindu, kes vabalt lasteaia õuel ringi uitas. Teda jälitades avastasime, et  õues seisavad lisaks mänguväljakule ja puudele veel  linnumaja, ning kitseait. Proov kestis ligi kaks tundi ning tants, mida me õppisime, oli meile kohutavalt naljakas. Lisaks huvitavatele tantsuliigutustele olid Jürgenil ja Janekul seljas suured palavad kostüümid (vaadake videoid). Täna me tantsuga lõppu ei jõudnud ning seetõttu on meil homme hommikul vara kahetunnine proov. See tants tuleb ettekandele festivali lõppkontserdil. Proovisaalist välja astudes tundsime reisi jooksul esimest korda, et väljas on jahedam kui sees. Istusime bussi, kus ootas meid üllatus.

                                                                            Proov

              

Üllatuseks oli see, et meil jäi täna esinemine ära ning selle asemel läheme hoopis veeparki ujuma. See on maailmas pindalalt üks suurimaid veeparke. Suur ta oli, kuid kõik basseinid olid põlvini. Kui oli tahtmine sügavamas vees ujuda, tuli minna kohe kõrval asuvasse jõkke, kuid see oli reostusest roheline ning ei kutsunud väga suplusele. Kuid seal olid suur liumägi, üks toru, vesimadratsid, kuhu pidevalt vett peale pritsiti igast ilmakaarest ning purskkaevu platvorm (seda on raske seletada, lisatud selgitav pilt). Veepargis saime olla kaks tundi ning pärast sõitsime tagasi meie festivalikoju õhtusöögile. 

                                                                     Purskkaevu platvorm

Tänasest kehtestati meile uus reegel, mille kohaselt algab öörahu kella kümnest. Toas peab olema vaikus, et need, kes magada tahavad, saaksid seda teha. Üleval tohib olla koridoris diivanite juures või õues, kuid sealgi vaikselt.

Eilsest esinemisest ka pilte:

                                                                             Proovis

                                                                          Esinemisel

Tänaseks aitab, uni ootab. Head ööd!

Tuba 112A

Kolmapäev. Vist.

Ajaarvamine on täiesti segamini, kuu- ja nädalapäevad näiteks. Aga ega sellest suurt midagi ole ka. Paar killukest tänasest päevast:

Hakkame juba harjuma, et toas on jahedam kui õues. Majades on igal pool konditsioneerid, õue minnes lööb leitsak hinge kinni. See 36 kraadi, mida Janek mainis, on nii öösel kui päeval. Õhtul läheb küll pimedaks, kuid mitte jahedamaks. Veidi lohutab, et meie giidi sõnul oli eelmisel nädalal keskmiselt 39 kraadi J.

Päev algas ühise jalutuskäiguga panka, et end kohaliku rahaga varustada. Ikka kogu grupp koos, üks giididest grupi ees, teine järel. Et keegi kaduma ei läheks ja kõik organiseeritud välja näeks. Korraldajate algne nägemus raha vahetamisest oli selline – Krissu kogugu kokku kogu raha, mida tahame vahetada, võtku jalgratas ja kimagu panka (mille asukoht ei olnud teada), vahetagu raha, kimagu tagasi ja jagagu raha laiali. Vau, hea plaan, aga… No suutsime lõpuks oma giididele selgeks teha, et nii ikka ei lähe küll. Sobivaks argumendiks osutus eelkõige see, et meil pole nii kombeks, raha on igaühe jaoks väga isiklik asi ja sellega nii ikka toimetada ei saa. Tegelikult, arvestades meie eelmise õhtu jalutuskäiku linnas, olen ma täiesti kindel, et oleks olnud väga jõhker Krissu jalgrattaga sellesse liiklusekaosesse saata.

Täna saime ka esinemistega käe (võis siis jala) valgeks. Suur osa festivali esinemistest toimub Yilani veepargi territooriumil asuval suurel laval. Seal alustasime meiegi. Lavaproovi järel oli selge, et plaanitud kava läheb ümbertegemisele. Välja sai visatud laulud ja mängud, sest pakutavate tehniliste lahenduste juures ei olnud kuidagi võimalik laulu publikule kuuldavaks teha – laval liikuv(ate) laulja(te) hääle kinnipüüdmine osutus ületamatult keeruliseks  ülesandeks. Lisaks oli meie isikkoosseisu töövõime veidi häiritud: Robin oli küll eelmisel õhtul tekkinud palaviku taanduma sundinud ja tegi vapralt kogu esinemise kaasa, kuid Juss pidi oma tantsijakoha Kõivupuule loovutama, sest eelmisel õhtul peetud korvpallilahingus viga saanud jalaga ta vähemalt täna tantsida ei saanud. Esinemine läks kenasti, kiidusõnad (ja mõned soovitused edaspidiseks) Krissult olid selle kinnituseks.

Praktilisist asjust ka: käivitasime esimest korda ühise pesupesemiskonveieri – pesime puhtaks 14 rahvarõivasärki ja 20 sukka. Pesu pesemine on lihtne: paned pesu masinasse, viskad peoga ämbrist parasjagu pulbrit järele, lööd kaane kinni, topid 20 dollarit (meie rahas ca 50 senti) vastavasse pilusse ja vajutad ainsale masina peal olevale nupule ja 35 minuti pärast võtad puhta pesu välja. Ei mingit peavalu pesuprogrammi või temperatuuri valimise või pulbri doseerimisega.

Homseks on meil päevakavas ühe kohaliku kooli külastus, osalemine hiina tantsu tunnis ja õhtul taas esinemine festivalilaval.  

Tuuli

P.S. Nii mõnigi meist tahaks juba veits šokolaadi ja kiluvõileiba. 

Selle sõbraliku sisaliku leidsime oma toa aknalt, õnneks väljastpoolt :).

Magamata ööd

Hedvig rääkis väsinult meie reisi seinistest arengutest. Eks jätkame sealt.
Voucherid saime kätte ning selleks ajaks oli meie suur pillimees Kaarel vennaga  koos üles leidnud kaks toidukohta, mis olid keset ööd lahti: McDonalds ja Cafe de Coral. Viimane on kohalik kiirtoidurestoran. Võtsin väiksemad poisid kaasa ja veensin neid kohaliku toidu kasuks: kui tihti sa ikka Hong Kongi toitu saad proovida? Hetkeks lõime kõhklema, kui minu toit toodi kohale lehe sees ja kõrval kausike valge limaga. Lehe sees olev riis ja liha seenekastmes olid väga head, kuid lima ei suutnudki me ära  süüa. Tahaks ka pildi lisada,  kuid need on kahjuks telefoni peal ning nende saamine arvutisse võtaks liiga palju peavalu.
Järgneva tunni või kaks uurisime hiiglaslikku lennujaama ning selle kinniseid poode. Ei midagi põnevat.
Siis jätkasime klassikalise lennujaamategevusega: kaardimängud. Proovisin õpetada bridge'i, kuid see osutus veidi liiga keeruliseks. Selleks hetkeks olime maganud kõik erinevalt tunnist kuni umbes nelja-viie tunnini terve reisi jooksul. Bridge lagunes, kuid Bismark tõusis ning järgnevad kaks tundi läkski keerulise mängu meenutamisele. Kui viimane partii mängitud sai, vaatasime kella: seitse. Nüüd on poed avatud.
Veensin taas kellegi endaga kaasa sörkima ning vahetasin väheke raha kohalikeks dollariteks. Ma kogun nimelt kaardipakke ning Hong Kongist mul pakki veel pole. Ei pidanud pettuma: sain täpselt selle, mida vaja. Kahjuks muu jaoks aega ei jätkunud ning tormasimegi lennuki peale.
Lend erines eelmistest veidi. Lennuk oli sarnane meie eelmise Airbus lennukiga, kuid vanem ja kulunum. Mul õnnestus saada koht akna alla, kust sain imetleda meie tiiba, mis nägi välja nagu lapitekk: osad jupid kulunud, osad uued, kõik veidi kahtlased. Õhku tõustes oli vaade imeilus: Hong Kongi kesklinn oli nagu nõelravi: kõrged pilvelõhkuja-nõelad pikitud tihedalt rohelise saare tasandikule. Ülejäänud lend aga möödus pilvedes seigeldes. Enamus ajast rappus lennuk tugevalt turbulentsis. Umbes pooled meist ei pannud seda aga tähelegi. Nad magasid.

Maandusime siiski õnnelikult ja (enamasti) uniselt. Meile tulid vastu kohe kolm rõõmsameelset kohalikku, kellega saime kiiresti sõpradeks. Meid üllatati isegi veejoomisega: seda juuakse paberkotikestst. Peagi sõitis ette meie buss. See oli punane. Sellel oli kass peal. Ja rippkardinad. Ja karaokekomplekt. Kogu sisustus meenutas minu kujutluses Rüütlibussi Harry Potterist, kui filmi oleksid teinud türklased.
Kuid bussini jõudmiseks pidi läbima veel ühe takistuse: tuli väljuda konditsioneeritud lennujaamast ning siseneda... sauna. Ma ei leia paremat sõna selle kuumuse kirjeldamiseks: niiske ja kuum. Varjus 36 kraadi. Ma tean, paljud mu kaaslased ei suuda sellega harjuda ning üldse ei salli seda. Nad ütlevad, et raske on hinnata, kergelt hakkab higile, riided kleepuvad jne. Kuid mulle see meeldib. Jah, ma ehk ei tahaks jooksma minna. Jah, ma ehk tõesti käin rohkem dušši all kui tervisele kasulik, kuid see soojus ja mõnus tunne kopsudes, mis tekib seda niisket õhku hingates... see on seda väärt. Mulle tõesti see meeldib. Kuid eks näeb, mis ma sellest arvan peale esimest esinemist.
Ees ootas bussisõit, mille vältel kõik tantsijad magasid. Ma ise suutsin pool tundi üleval olla, kuid lõpuks otsustasin minagi natuke tukastada. See pool tundi oli maagiline: Taiwan on imeilus. Loodus vohab üle järskude nõlvade, orgudes on hiiglaslikud maanteed mitukümmend meetrit maapinnast kõrgemal, nende all riisipõllukesed. Vaadates, kuidas ladu on ehitatud mäe sisse ning kaetud pea-aegu üleni rohelusega, mõtlen tahtmatult: "Kuhu ma sattunud olen?"
Lõpuks aga jõuab väsimus järele ning jään samuti magama. Ärkame ühe glasuurplaatidega kaetud maja ees üles, Tuuli meie peale karjumas: "Püsti ja suunurgad üles!"
Väsinult avastame, et pool meie pagasist on juba kuhugi ära viidud ning võtame ülejäänud pagasi kaasa ja lähme oma magamiskohta uudistama. Meid jagatakse neljasteks tubadeks ning viiakse sööma. Söök on... huvitav. "Neutraalseks" toiduks saab seal vist kutsuda vaid röstsaia, friikartuleid ja kananagitsaid. Kõik muu on väga eksootiline... ja maitseb ka nii. Harjumine võtab aega. Seni on meie taldrikutel kõige enam näha just neid kolme. Singisushi, krevetid ja puuviljad saavad selle söögikorra meeliseksperimendiks. Ja puuviljade all ei mõtle ma mitte õunu ja pirne, vaid litšimarju, passionivilju ning meloneid. Loodan, et ajasin vähemalt ühe lugeja sellega jutuga poodi :P
Pärast seda on aega lahtipakkimiseks, pesemiseks ning minu puhul: magamiseks. Kaarel harjutab akordionit, Mõned poisid mängivad kossu, tavaline laager. Kummaliseks teeb vaid konditsioneeri sumin ning mandariinikeelsed sildikesed igal pool.
Õhtul läheme linna jalutama. Meid viiakse läbi imetänavate. Saame maitsta kuulsat Aasia liiklust. Ja "maitsta" pole siin kujunduslik väljend. Õhk on heitgaasidest paks. Tänav on täis lärmi. Silmi häirivad sajad neoonsildikesed, eredad suvalised tuled ja vilkuvad autod ja rollerid. Rollereid on tohutult. Liiklus on kaootiline. Foore enamjaolt ignoreeritakse ning jalakäija annab autole teed, mitte vastupidi. Lõhnameeled on evakueerunud: toite on igasuguseid. Tüdrukuid võlub trikke tegev papagoi keset tänavat: just nii ma seda ette kujutasingi.
Meile anti ka pool tundi aega ringi vaadata. Põhiliselt anti see minu pärast: mul on esinemiseks puudu jalanõud, kõik muud saan laenata. Teadmiseks: jalatsite hinnad on üpriski samad, mis meilgi. Võib-olla isegi veidi rohkem.
Jalanõud sain lõpuks hüpermarketist. Poodi oli pea-aegu võimatu leida ning seal sees omakorda midagi leida veel võimatum. Mingit süsteemi seal polnud: kohvrid olid näiteks karastusjookide ja kodutehnika vahel. Puhastusvahendite kõrval olid puuviljad ja riideosakond on kõige kaugemas nurgas. Õnneks olid jalanõud ka riiete juures ning leidsin kiirelt endale odavad jalanõud. Raha me veel vahetama pole jõudnud, tänaseks oli see juba suletud, seega pidin maksma krediitkaardiga. Sorri, ema.
Tulime tagasi, läksime sööma ning siin me olemegi. Mina kirjutan blogi, Kaarlid mängivad pilli, Jürgen laulab. Leesikad oma loomulikus keskkonnas.
Homme vahetame raha ja esineme, sellest aga kirjutab keegi muu. Õnneks.

Janek

Hoiatussildid igalpool, nt tualettruumides ning televiisoril

Üks meie toidulaudadest

Hiina imet avastamas

Lend Helsingist Hong- Kongi algas sumeda viivitusega - kuid olles juba harjunud viperustega - kõik on eelnevalt loetletud- , olime tüüned rahud.  Kas saab olla suuremat närviliigutust faktist, et rahvatantsu kollektiivi üks liige, oletame, et näiteks Janek, unustas rahvariided toredalt koju? Oh, küll saab!! Aga üheksa tundi lendu teeb faktidest teinekord huvitavad mälestused ( näiteks aasta pärast või nii) ja me selliseid asju rohkem ei meenuta, kuigi ühte peab siiski nentima, et vererõhku saab Krissul veel järgneva kahe nädala jooksul timmida nii või naa. 

Aga hädad ei jätnud meid Hong -Kongi rahvusvahelises lennujaamas maha! Me olime küll väga oodatud, sest kaks eatut hiinlannat olid meil triksis- traksis vastas, kuid, nagu kohe selgus, mitte lennukisse viimiseks, vaid vaimseks pilateseks. Järgnevad kaks tundi olime osalised paljukuuldud legendis "hiina ime" ja kõik see, mis meiega juhtus, oli seda tõesti. Näiteks hakkas üks näitsik korraga nutma. See juhtus varjamatult pärast seda, kui olime nagu unetud Sulev Nõmmiku filmist nähtud kombel ühest lennejaama nurgas teise ja siis jälle tagasi ja siis jälle mujale ja siis jälle tagasi algpunkti kõnnitatud. Võimalik, et see on kaval ja tervislik nipp turistide väsitamiseks, kuid meie ei andnud alla. Olime piisvalt puhanud, et uurida täpsemalt magamisvõimalusest (sellest nad ei tahtnud kuuldagi), õhtusõõgist (siiski öösöögist, sest kell oli 00.00 kui Hong-Kongi pinnale astusime) ega tekkidest- patjadest. Oli tunne, et olime esimene turistikamp, kes sedasi koledal kombel vale ukse peale on öösel koputanud. Sest milleks paljunäinud turisti nutuga püüda?!  Aga vot selleks oligi, et meelde jääks ja süümekaid tekitaks. Mis sa nõuad? Istu maha, püüa ise lennuvirmat teha... Vaata, mis see kõik maksab kui kulud kokku lüüa. Muidugi ajab nutma!! 

Aga Krissu sai kätte siiski need vautsherid, millega saame lennujaama kulul hommikunäksi.

Robini ema Kirsti

 

Teine päev ehk pikk lennureis ja segadus lennujaamas

Nagu varasemalt mainitud sai, hakati hommikul kell neli hotellis hommikusööki andma. Täpselt kell neli olid esimesed näljased ja unetud kohal (mina nende seas) ja nii me siis nautisime sooje saiu ja muud hommikusöögi juurde kuuluvat.

Kell 5.50 olid peaaegu kõik nagu kokku lepitud hotelli ees bussi ootamas. Mida aga polnud, oli buss! Kui siis lõpuks 6.20 buss jõudis, surusime ennast teistega peale ja alustasime sõitu. Lennujaam kihas inimestest kui sipelgapesa. Võtsime ennast turvakontrolli hiiglaslikku sabasse ning õige pea oli see edukalt läbitud. Väravas number 35 võtsime istet ja hakkasime lennukisse laskmist ootama. Usinamad punusid laadale müümiseks mõeldud paelu, mitte nii tragid aitasid punujaid moraalselt.

Kui me lõpuks lennukisse jõudsime, vajus mul imestusest suu lahti. Võibolla on asi minu väheses lennustaažis, aga mina olin lennuki mugavustest suures ekstaasis. Istmed olid paigutatud 2-4-2 istet ja igal istekohal oli eraldi ekraan filmide ja seriaalide vaatamiseks ja muuks ajaviiteks, lisaks anti lennukis igaühele tekk, padi ja paar väga mugavaid kõrvaklappe. Enamus meie trupist pusis kõigepealt paelapunumise kallal ning hiljem avastasid ekraani võlusid. Väsinumad said ka magada.

Hong Kongi jõudsime kell 23:45 kohaliku aja järgi (Eestis oli kell 18:45). Lennukist väljudes võeti meid ja teisi Taipei lennust mahajääjaid lahkelt vastu ja viidi maa-aluse rongiga kuhugi teise terminali. Siis algas aga segadus. Meile vastutulnud inimene kõndis meiega ühest ruumist teise, meie segaduses järgi. Kui me lõpuks piletid saime, oli meie saatja küllaltki närviline ja ei osanud meie küsimustele, kus me magame ja kas me süüa kusagilt saame, vastata. Hiljem nägime teda salvrätiga silmi pühkimas ja tegime järelduse, et ta oli saanud kurja telefonikõne. Meil on temast kahju. Endast ka -- kõht on tühi ja pingi peal või põrandal magada pole just väga mugav... 

Praegu istumegi kusagil terminalis ja lõpetasime simmani. Hommikul on lootust süüa ka saada -- toodi talongid. Poisid avastasid kusagilt mänguväljaku takistusrajaga. Kõivupuu(l) on stopper.

Hedvig Haarde

Esimesed tunnid reisil

Nonii, reis on siis alanud ja nagu oodata oli on juba nii mõndagi juhtunud. Nõudnud lennujaama avastasime et piletil oli üks nimi valesti kirjutatud ja Finnair ei aksepteerinud seda, seega oli vaja hakata tegema vana head lütseumi hämamist :). Kuna meil on kolm lendu, siis peaks olema ka kolm piletit, aga Hetule otsustati anda ainult kaks, seega tema hetke seisuga Hongkongist tema Taipeisse lennata ei saa, loodame et ka see probleem leiab oma lahenduse. Olles juba rahvusvahelises tsoonis suutis veel Janek avastada et temal jäid rahvariided maha ja paar minutit enne seda kõlas terves lennujaamas järgmine teavitus: "Reisijal, Johanna Nisu, palun ilmuda turvakontrolli!" Põhjus oli lihtsalt selles, et ta oli oma passi ja lennupiletit vist sinna unustanud, meis aga oli see palju põnevust tekitanud ja teooriaid mis välja pakuti, miks ta sinna kutsuti olid üks jaburam kui teine.

Ahjaa, üks väga tähtis asi on jäänud mainimata. Nimelt meie lend Helsinkist Hongkongi on lükatud 23.40 pealt kella kaheksale hommikul ja see tähendab, et hetkel tuleb see postitus lennujaama hotellist. Kuna lend lükati edasi nii palju, siis oli meil õigus ka süüa saada ja pärast Kristiina ja Tuuli (Kristina ema) mõningast äraolekut oligi kõikidel käes 17-eurone talong millega sai lunastada endale üpriski suure koguse süüa lennujaama ühest kohvikust. Selle summa eest sai näiteks suure praegu keedetud kartulite ja lihaga, sinna juurde kanawrapi ja lisaks veel joogi või koogitüki. Kuna aga seda kõike oli nii palju siis pärast pakiti sööki veel kaasa.

Pärasat 15 min bussisõitu jõudsime lõpuks u 00.30 oma hotelli juurde. Nüüd on meil mõned tunnid aega magada, et siis  alates kella neljast hommikust sööma minna ja siis uuesti bussi peale ning kell 6.30  lennujaamas olla.

Jürgen Tiisler

ESIMENE SISSEKANNE

Pühapäeval, 11. augustil 2013. aastal alustab Tallinna Prantsuse Lütseumi rahvatantsurühm Leesikad oma teekonda rahvusvahelisele festivalile Yi-lani linna Taiwani. Ja sina oled sattunud lugema selleks puhuks tehtud blogi. Siia hakkame reisi jooksul (loodame, et iga päev) tegema sissekandeid ja panema üles pilte, et sõbrad-tuttavad meil silma peal saaksid hoida.

Leesikatstest

Leesikad on Tallinna Prantsuse Lütseumi rahvatantsurühm, tegelikult oleme küll varsti juba ansambli mõõtu: hooajal 2012/2013 tegutsesid Leesikad viies erinevas vanuserühmas, lisaks alustas oma tegevust pillirühm. Leesikatest saad rohkem lugeda seni saladuses hoitud kodulehelt (sest ta pole ikka veel päris valmis), Facebookist ja muidugi võid vaadata videosid meist

Youtube´is. Siin üks link ka.

Taiwanis astume üles just seda tüüpi kavaga. Üldiselt tantsime lisaks eesti pärimuslikele tantsudele ka autoritantse ja lõppenud hooajal pääsesime lausa kahe tantsuga Koolitantsu finaali. Siin link tantsust „Lase kiik käia“.

Festivalist

Yilan International Children´s Folklore and Folkgame Festival on rahvusvaheline, tohutult suur festival, mis toimub iga-aastaselt Yi-lani linnas Taiwanis. Festival kestab kokku 44 päeva, millest iga külalisrühm veedab kohapeal ca kaks nädalat. Lisaks igapäevastele esinemistele festivali külastajatele, on suur rõhk kultuurivahetusel – külalistele tutvustatakse kohalikku kultuuri erinevate ekskursioonide ja ühisürituse kujul, samuti oodatakse külastajatelt lisaks tantsule ja muusikale oma maa ja kultuuri tutvustamist ka nt käsitöö ja rahvusköögi kaudu. Leesikatel on igal juhul juba must leib ja kilud varutud ning praegu käsil hoogne kaeraküpsiste küpsetamine.

Festivali kohta võid lähemalt lugeda siit

Hea hiina keele oskuse korral ka siit

Leesikad ja Yi-lani festivali viis kokku Laura Liinat Eesti Rahvuslikust Folkloorinõukogust. Aitäh talle!

Kes sõidavad

Taiwanisse sõidab kuus ja pool tantsupaari Leesikate vanemast rühmast: Hedvig, Iris, Johanna, Karolin, Kristina, Ursula, Erik-Heiki, Janek, Jürgen, Karl, Pärtel, Renee ja Tauri. Üks tantsupaar 4.-6. klassi rühmast: Ann-Sophie ja Robin. Leesikate pillirühm: Kaarel ja Martin, külalisena Kristel Küünarpuu Leigaritest. Lisaks sõidavad kaasa Kristina ema Tuuli ja Robini ema Kirsti, samuti Leesikate pillirühma juhendaja Kaarel ja kunstiline juht Kristiina.

Senised ettevalmistused

Loomulikult on viimane nädal on olnud eriti tihe: teisipäevast reedeni toimusid iga päev mitmetunnised proovid-koololekud-nõupidamised nii ainult tantsijatega kui koos lapsevanematega. Meid käis reisiks ettevalmistamas ka Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja aasia Kultuuriloo osakonna lektor Jekaterina Koort. Tundub, et kõigile jäi meelde, et õunasüdamest ja muust bioloogilisest prügist tasub lahti saada esimesel võimalusel. Muidu tulevad tuppa VÄGA SUURED ja LENDAVAD PRUSSAKAD!

Eespool mainitud kaeraküpsiste küpsetamisele lisaks on varutud ports lõnga ja kotike võtmerõngaid, millest meie pika lennusõidu ajal valmivad leesikate nobedate näppude vahel rahvuslikud meened festivali laadal müümiseks. Erinevaid paelapunumisetehnikaid õpetas nii poistele kui tüdrukutele Hedvigu ema Kristi. Samuti aitas ta kaasa laulude õppimisel. Lisaks omavalmistatud taiestele toetab meie ettevõtmist kunstnik Lembe Maria Sihvre, kes saatis ka terve posu rahvarõivis nukke, rahvarõivaste juurde sobivaid kotikesi ja muud eesti käsitööd laadakaubaks.

Viimasele nädalale eelnes aga üle poole aasta intensiivset kirjavahetust festivali koordinaatoritega, sponsoriotsinguid ja vaimset ettevalmistust. Sponsoreid me ei leidnud, küll aga toetas meie transporti oma võimaluste piires Eesti Kultuurkapital ning Tallinna Prantsuse Lütseumi Sihtkapital. Lõviosa lennupiletite hinnast maksid aga lapsevanemad. Aitäh neile, et nad sellise võimaluse leidsid. Kohapeal toidab ja katab meid täielikult festival.

Blogist

Blogi haldab eeskätt juba staažikas leesikas Karl. Esimese sissekande tegi Leesikate juhendaja Kristiina, kuid edaspidi kirjutab see, kellel on päevast kõige eredamad muljed, kellel kirjutamine kõige paremini välja tuleb, või, kellel parasjagu aega on. Ametlikuks fotograafiks lubas olla Iris, eks vaatame, kelle pildid kõige ilmekamad välja kukuvad.