Kultuurilistest erinevustest

Avastasin, et tegelikult ei ole ju üldse eriti põhjalikult kirjeldatud meie rutiinset elukorraldust ega kogetud kultuurierinevusi. Püüan seda lünka väheke täita. Esimesed 2-3 lõiku on sissejuhatava iseloomuga ja igavapoolsed.

Elame Yilani Ülikooli ühiselamus. Toad on neljased: kaks nari, neli lauda, neli riiulit, neli tooli, kaks riidekappi. Korraldajate saadetud 15leheküljelises festivalikasutusjuhendis, millele eelnevaltki oleme viidanud, seisis soovitus, et kes ei ole harjunud kõva madratsiga, peaks lisamadratsi kodust kaasa võtma. Meie seda muidugi ei teinud. Ja kuigi minul isiklikult on siin olnud ainult hea ja väga hea uni, oleks mõni lisamadrats kamba peale ära kulunud küll. Voodiks on puust lavats ja sellel paksemat sorti vatiteki paksune "madrats". Kogu lugu. Põrandad on kiviplaatidest, igas toas on üks päevi näinud konditsioneerisüsteem. Tube anti meile kamba peale paar tükki rohkem, nii et üks tuba on garderoob-ladu-triikimistuba-laatsaret.

Süüa saame kolm korda päevas + "after noon tea". Sööklas on iga päev ca 10 pearooga (neist 2-4 mereannid ja kuni pooled taimetoidud), lisaks riis ja nuudlid ja kaks suppi. Eraldi laud on makaronidele, friikartulitele, kananuggets´itele ja bolognese kastmele. Kui Janek kirjutas reisi alguses, et esialgu nimetatud lauast palju kaugemale ei jõudnud, siis pean lapsevanemate kurvastuseks ütlema, et suure osa tantsijate jaoks ei ole olukord muutunud. NB! Mina isiklikult püüan küll näidata eeskuju ja olen söönud mitut sorti kaheksajalgu, väga teravaid liharoogasid ja absoluutselt tundmatuid mereelukaid/pekikuhilaid/tofutooteid(?). Enamasti on väga hea, tõsiküll on olnud ka ikalduse päevi, kus pean lõpuks piirduma sojakastmesse uputatud riisikuhilaga. 

Ma ei tea, kuidas on juhtunud, et siiani on Pattyt ja Teresat mainitud vaid paaril korral. Nemad on tegelikult võtmeisikud! Ehk: nagu ikka on igal festivali külastaval rühma oma bonned, kes neid hommikust õhtuni saadavad, kellelt saab nii asjalikku infot järgmise päeva graafiku kohta, kui selgitusi misiganes kohalike tavade kohta. Teresa on 21aastane ja Patty vist paar aastat vanem. Inglise keelt räägivad mõlemad väga hästi, mis oli festivalile töölepääsemise üheks tingimuseks. Loomulikult ei ole nende nimed passis Teresa ja Patty, kuid siin on täiesti tavaline, et igaüks, kes millalgi hakkab kokkupuutuma välismaalastega, võtab endale mingi englishname´i. Minu oma küsiti ka ükspäev. Õnneks mõjus Kristiina piisavalt veenvalt. Siinsele kandile omaselt (no ma olen küll esimest korda, aga targemad teavad rääkida, et see on tavapärane) on Patty ja Teresa väga abivalmid ja täpsed, seda muidugi oma ülesannete piirides. Kõik ettenähtust veidigi kõrvalekalduv viib värvi nende näost ja asendab selle hirmu ning ärevusega. Samuti on nad kohalikele omaselt ülirõõmsameelsed ja meie mõistes veidi lapsemeelsed. See-eest on neil ülihea klapp meie trupi nooremate liikmetega :)

Minu jaoks raudselt kõige harjumatum ja ärritavam iseärasus on komme kommenteerida ja anda kunstilist nõu esinemiste osas. Eestis (ja ma julgen väita, et Euroopas üldiselt) on üsna ennekuulmatu, et kutsutakse külla grupp välismaalt ja siis hakatakse jagama näpunäiteid, kuidas nad oma esinemist võiksid lavastada. Ma ei tea, kas siin on põhjuseks soov olla meelejärgi publikule või midagi muud, aga pärast iga esinemist saadetakse meile sõna kelleltki müstiliselt stagemanagerilt, et üht-teist võiks kohendada. Näiteks et äkki me leiaksime mingi muu lõpetuse oma esinemisele kui meie jaoks täiesti ainuvõimalik lõpetus - lehvitamine. Samuti on ettepanekuid selles osas, kuidas panna lauljad mikrofonide taha seisma ning kuhu asetada pulgatantsu pulgad. Sealjuures on väga selgesti näha kui ebamugavalt Patty ja Teresa ennast tunnevad neid märkusi mulle edasi andes, aga ütlemata ka ei jäta. Sest käsk on antud minuga rääkida (kuigi ma ilmselgelt ei muuda) ja käsust üle ei astuta! Seega kui on ülesandeks midagi grupijuhi käest teada saada, on täiesti okei tulla seda tegema kell 01.20. Või paluda tal pärast kella 22 käia läbi kõik toad ja küsida kõigilt tantsijatelt (ka neilt, kes juba magavad), mida nad järgmisel päeval macis süüa tahavad. Ma isegi ei tea, millist osa viimasest lausest rõhutada. 

Üldiselt on Patty ja Teresa volitused siiski väikesed. Ka kõige pisema muudatuseettepaneku peale (nt, kas me tohime Eesti toidu õhtul kasutada pealauast mõned sammud eemal asuvat lauda jms) peavad helistama bossile ja küsima. Muuseas, publiku ootustele vastamise alla käib ka erakordselt täpne esinemisepikkus. Kui meie jaoks on normaalne, et 45minutise esinemise korral ei sobi ettenähtud ajast üle minna, aga nt 42 minutit võiks justkui olla piisav aeg, siis siin niimoodi ei ole. Sest publik on pileti eest maksnud. Seega peavad kavad olema minutitäpsusega paigas. Siinkohal tuleb selgelt välja, et kuigi festivali kirjelduses on märgitud, et oodatud on nii "authentic", "elaborated" kui "stylized" kavad, ei ole siin väga harjutud elava muusika ja kohapeal sündiva etendusega, mida teadupärast on raske täpsete minutite sisse mahutada.

Kord on igatpidi majas. Lavale ja lava taha ei või vett kaasa võtta. See tähendab, et lähim vesi asub ca 150 meetri kaugusel mäe otsas. Seda 30kraadise kuumusega 40minutise kontserdi ajal, seljas eesti rahvarõivad. Pärast esimest ärakukkumist (ühel meie tütarlapsel hakkas pilt taskusse minema) lubati vesi lava taha kaasa võtta, aga kohe-kohe minestav esineja peab kindlasti vudima lavalt lava taha garderoobi seda vett jooma, vahepeal seina äärde mahaistumine ei ole lubatud! 

Muidugi ollakse ka abivalmid. Kohati on see hirmus naljakas, näiteks oli stagemanageri üheks mureks meie Pulgatants. Tantsu mänguliseks osaks on see, et poisid löövad kõndimise ajal üksteiselt pulki käest ära. Kui mõni tüdruk löödud pulga enne poissi kinni püüab, peab poiss tüdrukult pulga välja lunastama (enamasti embuse või musiga). Stagemanager ei olnud mängust päris täpselt aru saanud ja pakkus välja, et ta saadab oma meeskonna äkki lava äärde, et kui pulk ringist välja lendab, püüavad T-särkides ja raadiosaatjatega meeskonnaliikmed selle kiiresti kinni ja tagastavad tantsijatele, et programm segamatult jätkuda saaks.

Veel mõjub veidi veidralt plaanitav festivali lõputseremoonia. Senistel festivalidel, kus mina olen osalenud, toimub festivali lõpetamisel mingi lippudega lehvitamine, igalt maalt on üks tantsupaar oma rahvarõivis laval jms. Tüütumatel juhtudel (Saksamaal, Hollandis) võib toimuda ka erinevates keeltes rahu deklareerimine ja muud "maailma rahvaid ühendavad" ülesastumised. Siin on rahvaste sõprusele leitud aga oluliselt lihtsam ja ratsionaalsem lahendus: kõik tantsivad hiina tantsu hiina kostüümides ja siis saab festival läbi. Keda see erinevus ikka rikastab? Hetkel toimub keldrikorrusel hiinakeelse ooperi (!) proov. Meie rühmast osalevad Ann-Sophie, Hetu, Kristina, Martin, Karl ja Pogga. Tuuli, kes andis minule vaba aja blogi kirjutamiseks ja läks ise lastega alla, käis just raporteerimas, et kogu juhendamine käib hiina keeles. Sõnad anti ette küll, aga hieroglüüfides. NB! Tegemist on väliskülaliste etteastega (mitte taiwanlaste endi omaga).

Jättes nüüd rahule pinnu teiste silmas ja pöördudes oma palgi poole, pean tunnistama, et ka selles osas olen suure kogemuse võrra rikkam. Ma ei oleks veel mõni aasta tagasi arvanud, et ma muutun "üheks nendest", aga nüüd on see juhtunud ja siit see moraalilugemine tuleb: praeguse noorte põlvkonna vaim ja keha on täiesti tasakaalust väljas ja seda ilmeksimatult kehalise poole kahjuks! Meie 18 esinejast kaheksal EI OLE reisi jooksul veel ühtegi vigastust/haigust olnud. Ülejäänud nihestavad/väänavad igal sammul oma jalgu, selgasid, käsi ja muid liikmeid-liigeseid. Nohu-köha ja peavalu on igapäevased kaaslased, sekka veidi nõrkustunnet ja peapööritust. Abi leiab vanemate kaasa pandud ibukatest ja paratsetamolist, aga toidutaldrikul lebavad juba teist nädalat järjest friikartulid kananuggets´itega (sest need kümmekond liha-, kala-, puu- ja juurviljarooga, mida meile iga päev pakutakse, näevad välja liiga võõrad, et neid üldse proovima hakata), mis loputatakse alla coca, fanta või sprite´iga. Esinemiskavasid teen iga päev ümber, sest alati on keegi, kes on parasjagu haige, mis tähendab, et tantsude koosseise tuleb vahetada. 

Teisel kohtumisel hiina tantsu õpetajaga tegi õpetaja tunni alguseks mõned soojendusharjutused. Selle kivi võib nüüd julgelt minu kapsaaeda visata, aga meie trupist said ainult kaks tüdrukut sirgetel jalgadel seistes käed maha. Taiwanlannast õpetaja ilmselt ei olnud oma praktikas kokku puutunud inimestega, kelle kehad on nii kinni, et nad lihtsalt ei saa käsi maha, ja korrutas "käed maha, käed maha" mitu korda, sest ta arvas, et trupp ei saa lihtsalt ülesandest aru. Loomulikult püüan algaval hooajal asja käsile võtta, kuid arvan, et eelnevas kahes lõigus kirjeldatu tagamaad ulatuvad palju kaugemale hõlmates teiste seas selliseid tegureid nagu ühiskonna arusaamad kehast ja selle eest hoolitsemisest, kodused väärtushinnangud, koolisüsteem ja kehalise kasvatuse väikene ja/või ebaselge roll selles (ma ei räägi ainult lütseumist).

Ja lõpetuseks jälle rõõmsam noot: taifuun ja sellega kaasnevad ohud on möödas. Täna viidi meid juba Yilani nightmarketile ostlema ning homsest jätkub festivaliprogramm topeltkoormusega!

Krissu