Sunday, August 18, 2013

Pühapäev

Meie laupäev algas sellega, et hommikusele kogunemisele ilmus Kristiina püksipaar kaenlas ning küsis, et kes oli kaotanud oma rahvarõiva püksid. Kuna vastust ta ei saanud, saatis ta kõik poisid oma tubadesse pükste järele. Tagasi jõudsid kõik pükstega peale Karli, kes pidi kaotatud kraami lunastamiseks tegema kohapeal viis korralikku kätekõverdust. Kätekõverdused sooritas ta hindele 5, oleme kõik uhked.
Kes kaotas püksid?
Lunastamise käigus
Päev jätkus kohaliku rahvakunstikeskuse külastusega. Muuseum oli nagu Vabaõhumuuseum, kuid linna kujul ning meile oli antud seal aega kaks tundi. Grupp hargnes, et võtta muuseumist viimast. Mina, Jürgen, Karl ja Tauri läksime kunstimuuseumisse, kus oli parasjagu käsitöö ja keraamika näitus. Näha sai kohalike meistrite töid ja tööriistu. Kuna me polnud keegi nii peent keraamikat oma silmaga näinud, siis väljusime näituselt sõnatutena. Kirsiks tordil osutus kullaskulptor Ching Wu meistriteos "Reminiscences of Rustic Pleasures". Skulptoril kulus sipelgate, konnade, kiilide, liblikate ja seitsme teise loomaliigi esindajate viimistlemiseks poolteist aastat, kasutades selleks 15 kilo kulda, 6 kilo hõbedat ja 8 kilo pronksi.
 Tänavale astudes nägime tänavaetendust, mis algas keskplatsilt ning liikus vaikselt edasi templiesisele lavale. Olles veendunud, et me mitte midagi aru ei saa (kõik oli ju kohalikus keeles), läksime jalutama. Mõne aja pärast tuli juba koguneda ning tagasi festivalikoju sõita, kus ootas meid lõunasöök ning hiina tantsu proov.
Peatänav muuseumis
Söömast tulles siirdusime rühmaga keldrikorrusele ning alustasime prooviga, kus me vaidlesime segase hiinlanna õpetused eestikeelseks ning seejärel hakkasime neid muusikasse mõistatama, sest hiinlanna proovis viibides ei suutnud ükski rühmaliige muusikast aru saada. Aeg kulus imekiiresti ning tantsu lõpuni me ei jõudnudki ning seetõttu on meil kavas veel proove järgnevatel päevadel. Pärast proovi oli meil umbes pool tundi, et end esinemiseks ära kasida. Pakkisime asjad kokku ning sõitsime veepargi poole.
Veeparki saabusime poolteist tundi enne esinemist, kuna enne igat esinemist seal tuleb tund aega müüa oma kodumaa kraami. Täna ostis üks inimene meil neli asja: kaks võtmehoidjat, Kõivupuu CD ja pannilabida ning seega on meie enim müüdud kaup Kaarel Kõivupuu plaat. 15 minutit enne kogunemist avastasin ühe pisiasja. Nimelt olin ma koju unustanud pilli. See oli halb. See oli väga halb. Ja kuri. Ühesõnaga ootasin suuremat kadalippu rühma poolt, kuid see jäi saamata. Selle asemel laulsin ma esinemisel ning tantsisin kaasa ühes tantsus, mängisin Nõelamängu ning tantsisin publikunumbrites. Blogi kirjutamine määrati ka mulle. Aga muidu oli esinemine tore. Täna telliti meile buss varemaks, et ei korduks eilne ootamine ning kui me väravatesse jõudsime, siis ootaski meid seal juba meie punane buss.
Täna oli Maroko õhtu, ehk nad tutvustasid oma kultuuri. Õhtusöögile sisenedes seisid maroko poisid kahes viirus ning tervitasid õhtustajaid valju rahvusliku muusikaga, mis koosnes peamiselt trummimürast ning pasunahüüetest. Terve õhtusöögi nad seal kolistasid ning see muutus üpris kiiresti ebameeldivaks. Kui nad olid ühe oma rahvusliku tantsu esitanud, muusika vaikis ning saabus vaikus. See oli õnnistus, mida ei jätkunud kauaks, sest mõne minuti möödudes hakkas kõlaritest valjult marokolaste endi lemmikmuusikat - klubitümmi tulema. Sundisin end kiiremini sööma, et pääseda kõrvapuudest, mis oli kiire tulema sellise volüümiga. Kuid seegi muusika vaikis mõne aja pärast ning kõlarid hakkasid mängima ilusat klaverimuusikat. Kõrvad puhkasid, vaim puhkas. Aeglustasin taas söögitempot. Lõpetasin eine ning lobisesin kaasõhtustajatega lõbusalt... KUNI maroko poisid taas trummid ja pasunad ja muud kolisevad instrumendid kätte võtsid ja täiel jõul neid mängima hakkasid. Hüppasin püsti ning tormasin uksest välja ning jooksin oma tuppa. Siiamaani kõrvad kumisevad ja pea valutab, aga ootamas on kosutav uni.
Head ööd!
Kaarel, Pogga Kaarel.






No comments:

Post a Comment