Voucherid saime kätte ning selleks ajaks oli meie suur pillimees Kaarel vennaga koos üles leidnud kaks toidukohta, mis olid keset ööd lahti: McDonalds ja Cafe de Coral. Viimane on kohalik kiirtoidurestoran. Võtsin väiksemad poisid kaasa ja veensin neid kohaliku toidu kasuks: kui tihti sa ikka Hong Kongi toitu saad proovida? Hetkeks lõime kõhklema, kui minu toit toodi kohale lehe sees ja kõrval kausike valge limaga. Lehe sees olev riis ja liha seenekastmes olid väga head, kuid lima ei suutnudki me ära süüa. Tahaks ka pildi lisada, kuid need on kahjuks telefoni peal ning nende saamine arvutisse võtaks liiga palju peavalu.
Järgneva tunni või kaks uurisime hiiglaslikku lennujaama ning selle kinniseid poode. Ei midagi põnevat.
Siis jätkasime klassikalise lennujaamategevusega: kaardimängud. Proovisin õpetada bridge'i, kuid see osutus veidi liiga keeruliseks. Selleks hetkeks olime maganud kõik erinevalt tunnist kuni umbes nelja-viie tunnini terve reisi jooksul. Bridge lagunes, kuid Bismark tõusis ning järgnevad kaks tundi läkski keerulise mängu meenutamisele. Kui viimane partii mängitud sai, vaatasime kella: seitse. Nüüd on poed avatud.
Veensin taas kellegi endaga kaasa sörkima ning vahetasin väheke raha kohalikeks dollariteks. Ma kogun nimelt kaardipakke ning Hong Kongist mul pakki veel pole. Ei pidanud pettuma: sain täpselt selle, mida vaja. Kahjuks muu jaoks aega ei jätkunud ning tormasimegi lennuki peale.
Lend erines eelmistest veidi. Lennuk oli sarnane meie eelmise Airbus lennukiga, kuid vanem ja kulunum. Mul õnnestus saada koht akna alla, kust sain imetleda meie tiiba, mis nägi välja nagu lapitekk: osad jupid kulunud, osad uued, kõik veidi kahtlased. Õhku tõustes oli vaade imeilus: Hong Kongi kesklinn oli nagu nõelravi: kõrged pilvelõhkuja-nõelad pikitud tihedalt rohelise saare tasandikule. Ülejäänud lend aga möödus pilvedes seigeldes. Enamus ajast rappus lennuk tugevalt turbulentsis. Umbes pooled meist ei pannud seda aga tähelegi. Nad magasid.
Maandusime siiski õnnelikult ja (enamasti) uniselt. Meile tulid vastu kohe kolm rõõmsameelset kohalikku, kellega saime kiiresti sõpradeks. Meid üllatati isegi veejoomisega: seda juuakse paberkotikestst. Peagi sõitis ette meie buss. See oli punane. Sellel oli kass peal. Ja rippkardinad. Ja karaokekomplekt. Kogu sisustus meenutas minu kujutluses Rüütlibussi Harry Potterist, kui filmi oleksid teinud türklased.
Kuid bussini jõudmiseks pidi läbima veel ühe takistuse: tuli väljuda konditsioneeritud lennujaamast ning siseneda... sauna. Ma ei leia paremat sõna selle kuumuse kirjeldamiseks: niiske ja kuum. Varjus 36 kraadi. Ma tean, paljud mu kaaslased ei suuda sellega harjuda ning üldse ei salli seda. Nad ütlevad, et raske on hinnata, kergelt hakkab higile, riided kleepuvad jne. Kuid mulle see meeldib. Jah, ma ehk ei tahaks jooksma minna. Jah, ma ehk tõesti käin rohkem dušši all kui tervisele kasulik, kuid see soojus ja mõnus tunne kopsudes, mis tekib seda niisket õhku hingates... see on seda väärt. Mulle tõesti see meeldib. Kuid eks näeb, mis ma sellest arvan peale esimest esinemist.
Ees ootas bussisõit, mille vältel kõik tantsijad magasid. Ma ise suutsin pool tundi üleval olla, kuid lõpuks otsustasin minagi natuke tukastada. See pool tundi oli maagiline: Taiwan on imeilus. Loodus vohab üle järskude nõlvade, orgudes on hiiglaslikud maanteed mitukümmend meetrit maapinnast kõrgemal, nende all riisipõllukesed. Vaadates, kuidas ladu on ehitatud mäe sisse ning kaetud pea-aegu üleni rohelusega, mõtlen tahtmatult: "Kuhu ma sattunud olen?"
Lõpuks aga jõuab väsimus järele ning jään samuti magama. Ärkame ühe glasuurplaatidega kaetud maja ees üles, Tuuli meie peale karjumas: "Püsti ja suunurgad üles!"
Väsinult avastame, et pool meie pagasist on juba kuhugi ära viidud ning võtame ülejäänud pagasi kaasa ja lähme oma magamiskohta uudistama. Meid jagatakse neljasteks tubadeks ning viiakse sööma. Söök on... huvitav. "Neutraalseks" toiduks saab seal vist kutsuda vaid röstsaia, friikartuleid ja kananagitsaid. Kõik muu on väga eksootiline... ja maitseb ka nii. Harjumine võtab aega. Seni on meie taldrikutel kõige enam näha just neid kolme. Singisushi, krevetid ja puuviljad saavad selle söögikorra meeliseksperimendiks. Ja puuviljade all ei mõtle ma mitte õunu ja pirne, vaid litšimarju, passionivilju ning meloneid. Loodan, et ajasin vähemalt ühe lugeja sellega jutuga poodi :P
Pärast seda on aega lahtipakkimiseks, pesemiseks ning minu puhul: magamiseks. Kaarel harjutab akordionit, Mõned poisid mängivad kossu, tavaline laager. Kummaliseks teeb vaid konditsioneeri sumin ning mandariinikeelsed sildikesed igal pool.
Õhtul läheme linna jalutama. Meid viiakse läbi imetänavate. Saame maitsta kuulsat Aasia liiklust. Ja "maitsta" pole siin kujunduslik väljend. Õhk on heitgaasidest paks. Tänav on täis lärmi. Silmi häirivad sajad neoonsildikesed, eredad suvalised tuled ja vilkuvad autod ja rollerid. Rollereid on tohutult. Liiklus on kaootiline. Foore enamjaolt ignoreeritakse ning jalakäija annab autole teed, mitte vastupidi. Lõhnameeled on evakueerunud: toite on igasuguseid. Tüdrukuid võlub trikke tegev papagoi keset tänavat: just nii ma seda ette kujutasingi.
Meile anti ka pool tundi aega ringi vaadata. Põhiliselt anti see minu pärast: mul on esinemiseks puudu jalanõud, kõik muud saan laenata. Teadmiseks: jalatsite hinnad on üpriski samad, mis meilgi. Võib-olla isegi veidi rohkem.
Jalanõud sain lõpuks hüpermarketist. Poodi oli pea-aegu võimatu leida ning seal sees omakorda midagi leida veel võimatum. Mingit süsteemi seal polnud: kohvrid olid näiteks karastusjookide ja kodutehnika vahel. Puhastusvahendite kõrval olid puuviljad ja riideosakond on kõige kaugemas nurgas. Õnneks olid jalanõud ka riiete juures ning leidsin kiirelt endale odavad jalanõud. Raha me veel vahetama pole jõudnud, tänaseks oli see juba suletud, seega pidin maksma krediitkaardiga. Sorri, ema.
Tulime tagasi, läksime sööma ning siin me olemegi. Mina kirjutan blogi, Kaarlid mängivad pilli, Jürgen laulab. Leesikad oma loomulikus keskkonnas.
Homme vahetame raha ja esineme, sellest aga kirjutab keegi muu. Õnneks.
Janek
Kuid bussini jõudmiseks pidi läbima veel ühe takistuse: tuli väljuda konditsioneeritud lennujaamast ning siseneda... sauna. Ma ei leia paremat sõna selle kuumuse kirjeldamiseks: niiske ja kuum. Varjus 36 kraadi. Ma tean, paljud mu kaaslased ei suuda sellega harjuda ning üldse ei salli seda. Nad ütlevad, et raske on hinnata, kergelt hakkab higile, riided kleepuvad jne. Kuid mulle see meeldib. Jah, ma ehk ei tahaks jooksma minna. Jah, ma ehk tõesti käin rohkem dušši all kui tervisele kasulik, kuid see soojus ja mõnus tunne kopsudes, mis tekib seda niisket õhku hingates... see on seda väärt. Mulle tõesti see meeldib. Kuid eks näeb, mis ma sellest arvan peale esimest esinemist.
Ees ootas bussisõit, mille vältel kõik tantsijad magasid. Ma ise suutsin pool tundi üleval olla, kuid lõpuks otsustasin minagi natuke tukastada. See pool tundi oli maagiline: Taiwan on imeilus. Loodus vohab üle järskude nõlvade, orgudes on hiiglaslikud maanteed mitukümmend meetrit maapinnast kõrgemal, nende all riisipõllukesed. Vaadates, kuidas ladu on ehitatud mäe sisse ning kaetud pea-aegu üleni rohelusega, mõtlen tahtmatult: "Kuhu ma sattunud olen?"
Lõpuks aga jõuab väsimus järele ning jään samuti magama. Ärkame ühe glasuurplaatidega kaetud maja ees üles, Tuuli meie peale karjumas: "Püsti ja suunurgad üles!"
Väsinult avastame, et pool meie pagasist on juba kuhugi ära viidud ning võtame ülejäänud pagasi kaasa ja lähme oma magamiskohta uudistama. Meid jagatakse neljasteks tubadeks ning viiakse sööma. Söök on... huvitav. "Neutraalseks" toiduks saab seal vist kutsuda vaid röstsaia, friikartuleid ja kananagitsaid. Kõik muu on väga eksootiline... ja maitseb ka nii. Harjumine võtab aega. Seni on meie taldrikutel kõige enam näha just neid kolme. Singisushi, krevetid ja puuviljad saavad selle söögikorra meeliseksperimendiks. Ja puuviljade all ei mõtle ma mitte õunu ja pirne, vaid litšimarju, passionivilju ning meloneid. Loodan, et ajasin vähemalt ühe lugeja sellega jutuga poodi :P
Pärast seda on aega lahtipakkimiseks, pesemiseks ning minu puhul: magamiseks. Kaarel harjutab akordionit, Mõned poisid mängivad kossu, tavaline laager. Kummaliseks teeb vaid konditsioneeri sumin ning mandariinikeelsed sildikesed igal pool.
Õhtul läheme linna jalutama. Meid viiakse läbi imetänavate. Saame maitsta kuulsat Aasia liiklust. Ja "maitsta" pole siin kujunduslik väljend. Õhk on heitgaasidest paks. Tänav on täis lärmi. Silmi häirivad sajad neoonsildikesed, eredad suvalised tuled ja vilkuvad autod ja rollerid. Rollereid on tohutult. Liiklus on kaootiline. Foore enamjaolt ignoreeritakse ning jalakäija annab autole teed, mitte vastupidi. Lõhnameeled on evakueerunud: toite on igasuguseid. Tüdrukuid võlub trikke tegev papagoi keset tänavat: just nii ma seda ette kujutasingi.
Meile anti ka pool tundi aega ringi vaadata. Põhiliselt anti see minu pärast: mul on esinemiseks puudu jalanõud, kõik muud saan laenata. Teadmiseks: jalatsite hinnad on üpriski samad, mis meilgi. Võib-olla isegi veidi rohkem.
Jalanõud sain lõpuks hüpermarketist. Poodi oli pea-aegu võimatu leida ning seal sees omakorda midagi leida veel võimatum. Mingit süsteemi seal polnud: kohvrid olid näiteks karastusjookide ja kodutehnika vahel. Puhastusvahendite kõrval olid puuviljad ja riideosakond on kõige kaugemas nurgas. Õnneks olid jalanõud ka riiete juures ning leidsin kiirelt endale odavad jalanõud. Raha me veel vahetama pole jõudnud, tänaseks oli see juba suletud, seega pidin maksma krediitkaardiga. Sorri, ema.
Tulime tagasi, läksime sööma ning siin me olemegi. Mina kirjutan blogi, Kaarlid mängivad pilli, Jürgen laulab. Leesikad oma loomulikus keskkonnas.
Homme vahetame raha ja esineme, sellest aga kirjutab keegi muu. Õnneks.
Janek
Hoiatussildid igalpool, nt tualettruumides ning televiisoril
Üks meie toidulaudadest
No comments:
Post a Comment