Monday, August 12, 2013

Hiina imet avastamas

Lend Helsingist Hong- Kongi algas sumeda viivitusega - kuid olles juba harjunud viperustega - kõik on eelnevalt loetletud- , olime tüüned rahud.  Kas saab olla suuremat närviliigutust faktist, et rahvatantsu kollektiivi üks liige, oletame, et näiteks Janek, unustas rahvariided toredalt koju? Oh, küll saab!! Aga üheksa tundi lendu teeb faktidest teinekord huvitavad mälestused ( näiteks aasta pärast või nii) ja me selliseid asju rohkem ei meenuta, kuigi ühte peab siiski nentima, et vererõhku saab Krissul veel järgneva kahe nädala jooksul timmida nii või naa. 

Aga hädad ei jätnud meid Hong -Kongi rahvusvahelises lennujaamas maha! Me olime küll väga oodatud, sest kaks eatut hiinlannat olid meil triksis- traksis vastas, kuid, nagu kohe selgus, mitte lennukisse viimiseks, vaid vaimseks pilateseks. Järgnevad kaks tundi olime osalised paljukuuldud legendis "hiina ime" ja kõik see, mis meiega juhtus, oli seda tõesti. Näiteks hakkas üks näitsik korraga nutma. See juhtus varjamatult pärast seda, kui olime nagu unetud Sulev Nõmmiku filmist nähtud kombel ühest lennejaama nurgas teise ja siis jälle tagasi ja siis jälle mujale ja siis jälle tagasi algpunkti kõnnitatud. Võimalik, et see on kaval ja tervislik nipp turistide väsitamiseks, kuid meie ei andnud alla. Olime piisvalt puhanud, et uurida täpsemalt magamisvõimalusest (sellest nad ei tahtnud kuuldagi), õhtusõõgist (siiski öösöögist, sest kell oli 00.00 kui Hong-Kongi pinnale astusime) ega tekkidest- patjadest. Oli tunne, et olime esimene turistikamp, kes sedasi koledal kombel vale ukse peale on öösel koputanud. Sest milleks paljunäinud turisti nutuga püüda?!  Aga vot selleks oligi, et meelde jääks ja süümekaid tekitaks. Mis sa nõuad? Istu maha, püüa ise lennuvirmat teha... Vaata, mis see kõik maksab kui kulud kokku lüüa. Muidugi ajab nutma!! 
Aga Krissu sai kätte siiski need vautsherid, millega saame lennujaama kulul hommikunäksi.
Robini ema Kirsti
 


1 comment:

  1. Ajaloolise toe huvides olgu oeldud, et vaucherid raakisid valja Koivupuu ja Tuuli :)

    Krissu

    ReplyDelete