Sunday, August 25, 2013

Viimane päev

Täna oli meie viimane päev Taiwanis.
Terve hommik oli meil vaba. Sai kauem magada, veel viimase šopingu teha ja ka päevitada. Kell 14.50 kogunesime rahvariided kaasas ja sõitsime veeparki. Kõigepealt toimus rahvatantsuga, millele järgnes kinkide jagamine ja Krissu pidas lõpetuseks ka kõne. Seejärel vahetasime kiiresti riided, et jõuda hiina tantsu lõputseremooniale. Lõpetuseks oli meil rongkäik tähistaeva all. Kõik rühmad kõndisid rivis tõrvikud käes, mõned said helendavad pulgakesed. Tee ääres seisid festivali korraldajad ja külastajad, kes meile lehvitasid ja loomulikult tehti palju pilte. Ei puudunud ka ilutulestik. 
Tulime tagasi oma ühikasse, käisime söömas ja hakkasime pakkima. Hetkel kaalume kohvreid ja jagame ülekilosi teiste pagasisse. Kell 2.20 hakkame sõitma lennujaama poole. 5.55 peaks plaani järgi lennuk minema ja loodetavasti jõuame ka esmaspäeval kell 17.30 tagasi Eestisse.





Karolin 

Saturday, August 24, 2013

II Laupäev

Täna pidime tõusma eriti vara - nimelt pidime me kogunema kell 8.10, et minna Vaikse ookeani äärde. Bussisõit sinna kestus umbes 45 minutit ning kohale jõudes paistis päike ja sooja oli 30 kraadi ringis. Kohapeal anti meile 2 tundi vaba aega ning selle aja sees võisid soovijad käia ujumas või päevitada, enamik suundus siiski kohe vette ning jäi sinna peaaegu lahkumiseni, aga leidus ka neid, kes eelistasid pigem päevitada. Vesi tõmbas kõiki ligi seetõttu, et täna oli korralik lainetus, mis oli arvatavasti kohalike jaoks tavaline, aga meie jaoks oli see vaimustav, kuna sealset lainetust ei ole võimalik võrrelda sellega, mis on Läänemerel (kui siis ainult mõne tormi ajal). Ning kuigi paljud kasutasid päikesekreemi, said nad hiljem aru, et neil oli ikkagi korralik päikesepõletus.

Pärast ookeni külastamist suundusime tagasi ühikasse, kus sõime lõunat ja panime selga rahvarõivad, et minna esinema.Tänane esinemine oli selles mõttes eriline, et täna tutvustas Kristiina publikule põhjalikumalt rahvarõivaid, rääkis ka pisut Eesti kultuurist ja ajaloost. Esinemine kestis üle tunni ning pärast seda algas umbes kümneminutiline fotosessioon.

Esinemisele järgnes pidu! Meie saadikud kinkisid meile igasuguseid huvitavaid kingitusi nagu dekoratiivne peavõru ja mobiiliripats. Lisaks sellele olid nad meile valmistanud koogi, mille peale oli kirjutatud "Eesti Vabariik Palju õnne". Mõnele kirjaveale vaatamata oli see meile siiski väga meeldiv üllatus. Ka meie andsime neile kingitusi - nimelt sai iga saadik meilt käsitööna valminud võtmehoidja.

Siis oli aeg proovi suunduda - nimelt algas meil nüüd hiina tantsude proov. Kõik osalejariigid esitasid oma tantsud järjest (meie olime eelviimased) ning pärast hiina tantse oli järjekord ooperi käes. Esimene proov kulges konarlikult, aga "õnneks" tuli kümnekonna minuti pärast uus proov, mis tuli aga palju paremini välja. Pärast proovi suundusime asju pakkima ning siis bussi peale. Jõudsime bussi peale 4. rühmana ning kuna kohal oli 4 bussi, siis saime endi kasutada ka viimase bussi, mis seisis veepargi ees. Veepargist minema sõites peatati buss ning märkasime, et Maroko poisid liikusid meie bussi poole. Hetk hiljem oli buss täitunud marokolastega ning sõitsime edasi. Bussisõit koju osutus veelgi huvitavamaks kuna rühmad sõbrunesid ning algas võidulaulmine, rühmad laulsid kordamööda oma rahvuslaule ja elasid teisele rühmale kaasa. Koju jõudsime lõpuks kell 22.08 ning siis algas alles õhtusöök... :)

Tauri ja Karl

Friday, August 23, 2013

Tihe graafik

Täna saime esimest korda esineda oma hiina tantsu kavaga. Hommikune kogunemine oli kell 9.20, läksime kohe hommikul veeparki proovi tegema. Peale paari päeva toas olemist olime kõik varase tõusmise tõttu väga unised ja esimest korda oma tantsu tantsides ei olnud meil mingeid emotsioone. Siiski veel veidi unine naeratus jõudis alles peale proovi kohale ning esinemine läks üsna hästi. Pärast esinemist tehti meist hiiglaslikus koguses pilte ja seejärel läksime me ühikasse lõunat sööma.

Pärast lõunat oli meil veidi vaba aega. Päevitati, ajati juttu ja triigiti rahvariideid. Siis läksime küpsisevabrikusse küpsiseid tegema. Pesime käed ja istusime laua taha, millele olid töövahendid valmis pandud. Juhendaja oli väga lõbus ning õpetas meid beat box'i saatel tainast rullima. Kuni küpsised küpsesid, oli meil võimalus tehast inspekteerida ja esimesel korrusel asuvas küpsisepoes ostelda. Enamus meist tuli poest välja, käes mitu küpsisekotti.

Omatehtud küpsised kätte saanud, suundusime taaskord veeparki esinema, kuid seekord eesti tantsudega. Sel korral mängisime esinemisel mänge, mida me siiani veepargis veel mänginud ei olnud. Kui esinemine lõppes, jõudsime vaevalt riided ära vahetada, kui pidime juba järgmisesse hiina tantsu proovi minema. Seeoli kõigi rühmade esimene ühisproov esimest korda suurel laval, mis oli omakorda veidi segadusttekitav.

Siis oli enamusel vaba aeg, sest lõputseremoonias osalejatel (meie rühmast Hedvig, Ann-Sophie, Kristina, Martin, Kaarel P ja Karl) oli ooperiproov :). Täna õppisime proovis laulu juurde ka tantsu. See oli päris kiire, aga samas sai palju nalja. Ooperiproovi tõttu lükkus õhtusöök päris hiliseks. Ühikasse jõudsime me sööma alles pool kümme. Üleüldiselt oli meie graafik küll päris tihe, aga siiski oli see väga tore ja lõbus.

Kristina Sorgus ja Kristel Küünarpuu

Thursday, August 22, 2013

Kultuurilistest erinevustest

Avastasin, et tegelikult ei ole ju üldse eriti põhjalikult kirjeldatud meie rutiinset elukorraldust ega kogetud kultuurierinevusi. Püüan seda lünka väheke täita. Esimesed 2-3 lõiku on sissejuhatava iseloomuga ja igavapoolsed.

Elame Yilani Ülikooli ühiselamus. Toad on neljased: kaks nari, neli lauda, neli riiulit, neli tooli, kaks riidekappi. Korraldajate saadetud 15leheküljelises festivalikasutusjuhendis, millele eelnevaltki oleme viidanud, seisis soovitus, et kes ei ole harjunud kõva madratsiga, peaks lisamadratsi kodust kaasa võtma. Meie seda muidugi ei teinud. Ja kuigi minul isiklikult on siin olnud ainult hea ja väga hea uni, oleks mõni lisamadrats kamba peale ära kulunud küll. Voodiks on puust lavats ja sellel paksemat sorti vatiteki paksune "madrats". Kogu lugu. Põrandad on kiviplaatidest, igas toas on üks päevi näinud konditsioneerisüsteem. Tube anti meile kamba peale paar tükki rohkem, nii et üks tuba on garderoob-ladu-triikimistuba-laatsaret.

Süüa saame kolm korda päevas + "after noon tea". Sööklas on iga päev ca 10 pearooga (neist 2-4 mereannid ja kuni pooled taimetoidud), lisaks riis ja nuudlid ja kaks suppi. Eraldi laud on makaronidele, friikartulitele, kananuggets´itele ja bolognese kastmele. Kui Janek kirjutas reisi alguses, et esialgu nimetatud lauast palju kaugemale ei jõudnud, siis pean lapsevanemate kurvastuseks ütlema, et suure osa tantsijate jaoks ei ole olukord muutunud. NB! Mina isiklikult püüan küll näidata eeskuju ja olen söönud mitut sorti kaheksajalgu, väga teravaid liharoogasid ja absoluutselt tundmatuid mereelukaid/pekikuhilaid/tofutooteid(?). Enamasti on väga hea, tõsiküll on olnud ka ikalduse päevi, kus pean lõpuks piirduma sojakastmesse uputatud riisikuhilaga. 

Ma ei tea, kuidas on juhtunud, et siiani on Pattyt ja Teresat mainitud vaid paaril korral. Nemad on tegelikult võtmeisikud! Ehk: nagu ikka on igal festivali külastaval rühma oma bonned, kes neid hommikust õhtuni saadavad, kellelt saab nii asjalikku infot järgmise päeva graafiku kohta, kui selgitusi misiganes kohalike tavade kohta. Teresa on 21aastane ja Patty vist paar aastat vanem. Inglise keelt räägivad mõlemad väga hästi, mis oli festivalile töölepääsemise üheks tingimuseks. Loomulikult ei ole nende nimed passis Teresa ja Patty, kuid siin on täiesti tavaline, et igaüks, kes millalgi hakkab kokkupuutuma välismaalastega, võtab endale mingi englishname´i. Minu oma küsiti ka ükspäev. Õnneks mõjus Kristiina piisavalt veenvalt. Siinsele kandile omaselt (no ma olen küll esimest korda, aga targemad teavad rääkida, et see on tavapärane) on Patty ja Teresa väga abivalmid ja täpsed, seda muidugi oma ülesannete piirides. Kõik ettenähtust veidigi kõrvalekalduv viib värvi nende näost ja asendab selle hirmu ning ärevusega. Samuti on nad kohalikele omaselt ülirõõmsameelsed ja meie mõistes veidi lapsemeelsed. See-eest on neil ülihea klapp meie trupi nooremate liikmetega :)

Minu jaoks raudselt kõige harjumatum ja ärritavam iseärasus on komme kommenteerida ja anda kunstilist nõu esinemiste osas. Eestis (ja ma julgen väita, et Euroopas üldiselt) on üsna ennekuulmatu, et kutsutakse külla grupp välismaalt ja siis hakatakse jagama näpunäiteid, kuidas nad oma esinemist võiksid lavastada. Ma ei tea, kas siin on põhjuseks soov olla meelejärgi publikule või midagi muud, aga pärast iga esinemist saadetakse meile sõna kelleltki müstiliselt stagemanagerilt, et üht-teist võiks kohendada. Näiteks et äkki me leiaksime mingi muu lõpetuse oma esinemisele kui meie jaoks täiesti ainuvõimalik lõpetus - lehvitamine. Samuti on ettepanekuid selles osas, kuidas panna lauljad mikrofonide taha seisma ning kuhu asetada pulgatantsu pulgad. Sealjuures on väga selgesti näha kui ebamugavalt Patty ja Teresa ennast tunnevad neid märkusi mulle edasi andes, aga ütlemata ka ei jäta. Sest käsk on antud minuga rääkida (kuigi ma ilmselgelt ei muuda) ja käsust üle ei astuta! Seega kui on ülesandeks midagi grupijuhi käest teada saada, on täiesti okei tulla seda tegema kell 01.20. Või paluda tal pärast kella 22 käia läbi kõik toad ja küsida kõigilt tantsijatelt (ka neilt, kes juba magavad), mida nad järgmisel päeval macis süüa tahavad. Ma isegi ei tea, millist osa viimasest lausest rõhutada. 

Üldiselt on Patty ja Teresa volitused siiski väikesed. Ka kõige pisema muudatuseettepaneku peale (nt, kas me tohime Eesti toidu õhtul kasutada pealauast mõned sammud eemal asuvat lauda jms) peavad helistama bossile ja küsima. Muuseas, publiku ootustele vastamise alla käib ka erakordselt täpne esinemisepikkus. Kui meie jaoks on normaalne, et 45minutise esinemise korral ei sobi ettenähtud ajast üle minna, aga nt 42 minutit võiks justkui olla piisav aeg, siis siin niimoodi ei ole. Sest publik on pileti eest maksnud. Seega peavad kavad olema minutitäpsusega paigas. Siinkohal tuleb selgelt välja, et kuigi festivali kirjelduses on märgitud, et oodatud on nii "authentic", "elaborated" kui "stylized" kavad, ei ole siin väga harjutud elava muusika ja kohapeal sündiva etendusega, mida teadupärast on raske täpsete minutite sisse mahutada.

Kord on igatpidi majas. Lavale ja lava taha ei või vett kaasa võtta. See tähendab, et lähim vesi asub ca 150 meetri kaugusel mäe otsas. Seda 30kraadise kuumusega 40minutise kontserdi ajal, seljas eesti rahvarõivad. Pärast esimest ärakukkumist (ühel meie tütarlapsel hakkas pilt taskusse minema) lubati vesi lava taha kaasa võtta, aga kohe-kohe minestav esineja peab kindlasti vudima lavalt lava taha garderoobi seda vett jooma, vahepeal seina äärde mahaistumine ei ole lubatud! 

Muidugi ollakse ka abivalmid. Kohati on see hirmus naljakas, näiteks oli stagemanageri üheks mureks meie Pulgatants. Tantsu mänguliseks osaks on see, et poisid löövad kõndimise ajal üksteiselt pulki käest ära. Kui mõni tüdruk löödud pulga enne poissi kinni püüab, peab poiss tüdrukult pulga välja lunastama (enamasti embuse või musiga). Stagemanager ei olnud mängust päris täpselt aru saanud ja pakkus välja, et ta saadab oma meeskonna äkki lava äärde, et kui pulk ringist välja lendab, püüavad T-särkides ja raadiosaatjatega meeskonnaliikmed selle kiiresti kinni ja tagastavad tantsijatele, et programm segamatult jätkuda saaks.

Veel mõjub veidi veidralt plaanitav festivali lõputseremoonia. Senistel festivalidel, kus mina olen osalenud, toimub festivali lõpetamisel mingi lippudega lehvitamine, igalt maalt on üks tantsupaar oma rahvarõivis laval jms. Tüütumatel juhtudel (Saksamaal, Hollandis) võib toimuda ka erinevates keeltes rahu deklareerimine ja muud "maailma rahvaid ühendavad" ülesastumised. Siin on rahvaste sõprusele leitud aga oluliselt lihtsam ja ratsionaalsem lahendus: kõik tantsivad hiina tantsu hiina kostüümides ja siis saab festival läbi. Keda see erinevus ikka rikastab? Hetkel toimub keldrikorrusel hiinakeelse ooperi (!) proov. Meie rühmast osalevad Ann-Sophie, Hetu, Kristina, Martin, Karl ja Pogga. Tuuli, kes andis minule vaba aja blogi kirjutamiseks ja läks ise lastega alla, käis just raporteerimas, et kogu juhendamine käib hiina keeles. Sõnad anti ette küll, aga hieroglüüfides. NB! Tegemist on väliskülaliste etteastega (mitte taiwanlaste endi omaga).

Jättes nüüd rahule pinnu teiste silmas ja pöördudes oma palgi poole, pean tunnistama, et ka selles osas olen suure kogemuse võrra rikkam. Ma ei oleks veel mõni aasta tagasi arvanud, et ma muutun "üheks nendest", aga nüüd on see juhtunud ja siit see moraalilugemine tuleb: praeguse noorte põlvkonna vaim ja keha on täiesti tasakaalust väljas ja seda ilmeksimatult kehalise poole kahjuks! Meie 18 esinejast kaheksal EI OLE reisi jooksul veel ühtegi vigastust/haigust olnud. Ülejäänud nihestavad/väänavad igal sammul oma jalgu, selgasid, käsi ja muid liikmeid-liigeseid. Nohu-köha ja peavalu on igapäevased kaaslased, sekka veidi nõrkustunnet ja peapööritust. Abi leiab vanemate kaasa pandud ibukatest ja paratsetamolist, aga toidutaldrikul lebavad juba teist nädalat järjest friikartulid kananuggets´itega (sest need kümmekond liha-, kala-, puu- ja juurviljarooga, mida meile iga päev pakutakse, näevad välja liiga võõrad, et neid üldse proovima hakata), mis loputatakse alla coca, fanta või sprite´iga. Esinemiskavasid teen iga päev ümber, sest alati on keegi, kes on parasjagu haige, mis tähendab, et tantsude koosseise tuleb vahetada. 

Teisel kohtumisel hiina tantsu õpetajaga tegi õpetaja tunni alguseks mõned soojendusharjutused. Selle kivi võib nüüd julgelt minu kapsaaeda visata, aga meie trupist said ainult kaks tüdrukut sirgetel jalgadel seistes käed maha. Taiwanlannast õpetaja ilmselt ei olnud oma praktikas kokku puutunud inimestega, kelle kehad on nii kinni, et nad lihtsalt ei saa käsi maha, ja korrutas "käed maha, käed maha" mitu korda, sest ta arvas, et trupp ei saa lihtsalt ülesandest aru. Loomulikult püüan algaval hooajal asja käsile võtta, kuid arvan, et eelnevas kahes lõigus kirjeldatu tagamaad ulatuvad palju kaugemale hõlmates teiste seas selliseid tegureid nagu ühiskonna arusaamad kehast ja selle eest hoolitsemisest, kodused väärtushinnangud, koolisüsteem ja kehalise kasvatuse väikene ja/või ebaselge roll selles (ma ei räägi ainult lütseumist).

Ja lõpetuseks jälle rõõmsam noot: taifuun ja sellega kaasnevad ohud on möödas. Täna viidi meid juba Yilani nightmarketile ostlema ning homsest jätkub festivaliprogramm topeltkoormusega!

Krissu

Wednesday, August 21, 2013

Taifuuniaegsest meelelahutusest...

... ega meil palju tegevust ei ole. Lõbustasime ennast sellega, et Patty kirjutas meie nimed hiina keeles :)

1.Kristiina 克莉絲汀娜
2.Tuuli 圖莉
3.Kirsti 克爾絲媞
4.Kaarel 卡洛
5.Martin 馬丁
6.Kaarel 卡洛
7.Hedvig 海德薇格
8.Karolin 卡洛琳
9.Johanna 約漢娜
10.Anna 安娜 Ursula 烏爾蘇拉
11.Ann-Sophie 安蘇菲
12.Jürgen 約爾根
13.Karl 卡爾
14.Erik 艾瑞克
15.Renee 瑞內
16.Kristina 克莉絲媞娜
17.Janek 雅內克
18.Robin 羅賓
19.Tauri 陶立
20.Pärtel 帕爾特爾
21.Kristel 克莉絲特爾
22.Iris 伊莉絲

Tegelikult paistab täna juba päike ja kui ilm nüüd ei pööra, saame pärastlõunal õue :)

Uudiste lingid :)

Kiri koju — rahulik kolmapäev

Tere, tere!

Tänane päev on möödunud üpriski rahulikult — esinemisi ei ole olnud ja ainukesteks atraktsioonideks on olnud hommikune voolimistund, kus valmistati värvilisi linnukesi ja sõbrunemisõhtu Tailastega. Tailased nautisid meie esinemist väga ja nii mõnigi meist, võib-olla isegi kõik, said kingituseks väikese nukukese. Kahjuks ei läinud aga meie sõbrunemisõhtu nii hästi kui oleks võinud loota. Nimelt kukkus Kristina ühe Tai mängu ajal, sest söökla libe põrand ja peaaegu ilma tallata ketsid ei sobinud kiireks jooksmiseks. Peale Kristina kukkumist tegid Tailased aga targa otsuse — edasi jätkasime veidike rahulikuma tantsuga. See tants pani iga Leesika imestama, kuidas on võimalik, et inimeste sõrmed niivõrd palju painduvad.

Söömas oleme käinud läbi eraldi käigu ja kõik ülejäänud väljapääsud (et näiteks külastada kohalikku kaubandust või kasvõi niisama ringi jalutada) on lukustatud.

Aga ega siis midagi. Loodus tühja kohta ei salli ja nii ka Leesikas. Kui esinemisi ei ole tuleb ise mingi tants ja trall korraldada. Niisiis võtsid meie usinad ja toredad pillimehed oma lõõtsad ja viiuli välja ning tants ja laul võis alata. Olles tantsinud ja laulnud juba nii tunnikese ilmutasid meile end kaks kanadalast, kellest üks —
Arthur, oli kaasa võtnud viiuli ja sulandus meie muusikute sekka ja teine soovis õppida igat tantsu mida me parasjagu tantsinud olime, nii me tantsisme polkat ja Kadrelit, Kirpu ja Subbotat, Krakovjakki ja Aleksandra valssi ning teisi.

Meie tantsimise lõpetas aga "kodune SPA" , ehk siis meie kallid Tuuli ja Kristiina, ravitsesid meid, pannes vietnami salvi varvaste vahele (tehes sellega meeletut kõdi) ja mingit salvi veel lihaste ja liigeste vastu (nagu Tuuli seda ütles). Seega jätsime kanadalastega hüvasti ja eks nüüd näis mis see õhtu veel meile toob!

Järgmiste blogimisteni,
A.H.Ursula Allvee

PS! Pealkiri tuleneb sellest, et Hetu lugedes seda postitust, veel enne avaldamist, ütles välja oma arvamuse, et ma ei oska just liiga hästi blogida ja antud postitus kõlab nagu kiri. ;)